Inventuur valges peenras

Selle aasta inventuuri tegemised jagunevad kaheks. Üks on üleüldine kogu aias, teine on valges aiaosas. Seal on remontimine ja kõpitsemine kõige tõsisem. Blogides on läbi lipsanud teema, et kuivõrd tõsiselt suhtuvad taimed sellese kui aednik neile midagi ütleb, lubab näiteks vallandada jms. Tõsi mis tõsi, kuulevad, saavad aru ja juhinduvad. Iga kord kui ma valgesse peenrasse midagi istutasin, lugesin sõnad peale. Ütlesin, et olgu visad ja tugevad! Et siin aias pole täiskohaga aednikku, jumal teab kuidas nad peavad hakkama saama, võidelda tuleb orasheina, naadi ja pagan teab veel millega. Nii et olgu tugevad ja tehku palju lapsi ja saagu hakkama!
Ja oi-oi-oi kui tõsiselt nad sellesse on suhtunud! Näiteks see eelmise aasta sõrmkübaralill on kogu peenra täis külvanud:

Eile oli ilus ilm, istusin seal tükk aega ja istutasin pisikesi ümber. Ka teised taimed tunnevad end hästi ja laiutavad kuidas jaksavad. Hajastani linnupiima juba istutasin rohkem laiali, on jälle palju poegi, hurraaaa! Sama valge sügislillega ja tolle pojengikesega, mille juur polnud ostes just kõige ilusam. Lõikusin ta vist 2 cm pikkuseks jupiks aga näe, alles jäi ja on igati tip-top! Üks taim, millega ma eriti rahul olen (no et ta mul üldse olemas on!) on valgeservaline hanerohi:

Ka tema on hoo sisse saanud ja tunneb end mõnusalt. Eriti uhked on tänavu ka mädarõikad:

Ja põõsa alt piiluvad hariliku linnupiima armsad õierattad:

Tundub, et talle meeldib kolimine ja uued kohad. Ma arvan, et natuke neist võiks kolida valge aiaosa tahaotsa sirelite alla. Nad on nii armsad!
Valges peenras on ka kahte sorti aediiriseid. Sorti ma ei tea, esimene neist oli siin aias juba enne mind ja ta pole päris valge ka. Pigem määrdunud valge-kollakas:

Tasakaalustamaks seda kollakat tooni, hankisin möödunud aasta teise aediirise veel, lumivalge aga ta kahjuks ei õitse tänavu. Ehk korraldavad siis järgmine aasta mulle koos ühe ilusa show!

Ka kukekannused ja hostad on ilusad asjalikud. Aga nendest pilti veel näidata ei taha, sest seal ümber käivad hirmsad remontimiskaevikute kaevamised (eile saime sealt viimaks selle vana ploomipuu kännu välja, mis hirmsasti segas) + see, et hästi tunneb end ka vaarikas, nii et paarist ilusast kaardus vaarikavarrest on saanud priske põõsapuhmas. No nüüd kolib ta küll sealt minema! Noored, mööda peenart laiali rännanud noorukid kolivad juba kevadest alates, kokkuhoidvad viljakandjad muidugi on kuni sügiseni paigal, sest vaarikamarjaaasta tõotab hea tulla! Samas kui vaarikas teisi taimi nuhtleb ja kõrvale lükkab, on üks taim, mis rõõmsalt teda ära kasutab! Põdrakanep! Sealt metsast, kust ma omale juurejupikese tõin, oli ta küll tagasihoidlik. Mitu aastat kasvatas vaid paari vart. Mul veel südametunnistus näris, et kas tohibki nii niru sigimisega taimest tükki võtta. Aias on ta aga kindlalt võtnud nõuks kogu vaarikapuhmas vallutada. Lahe!

Eks varsti saab veel pilte teha. Täna sajab vihma, ei saa remontimist jätkata. Aga praegu on seal nii palju taimset seltskonda, mis valmistub õitsema. Peame pöialt, et homme jälle aeda pääseks!