... ja nautigem tegusat kevadet! Eks see oli minust natuke alatu jah, aednikke kevadel kapialuste kollidega ehmatada. Aiarahval niigi kevaditi vahest süda rütmist väljas: et kas on talv säästnud taimekesi, ehk on külm ära võtnud, äkki kitsekene näksinud või rott minema tassinud ... mul näiteks on lumi lodjapuu Watanabe oksad kõik mitmest kohast puruks murdnud. Nüüd teine madalam kui muru. Ja rotid on jälle tulbivarusid vähendanud. Ja kui lumi just läinud oli, kattis maad kohati kole hall ja haisev kiht ...
AGA
kiht kadus minema, uusi tegelasi muudkui vupsab järjest maapinnale ja minu Amuuri sirel on ometi kord (üle mitme aasta!) säilitanud talve jooksul oma võrsed, nii et võttis ikka kasvukoha omaks.
Ja võrkiirised on peamiselt ikka Natashad jah. Ainult üks sinine Pauliine on sekka vupsan'd. A ju tal oli vaja hädasti siia tulla siis.
4 kommentaari:
Oh, ma arvan, et just nali on see, mis kõik vapustused üle elada aitab :)
Jah, abiks ju ikka :)
Mul jälle on Natachade hulgas üks selline, mille sorti ei suudagi määrata. Juhtub ka parimatel tarnijatel :)
Sel kevadel on nalja saanud mitut moodi. Lumehuumor muidugi. Meil on mygrid esinenud erakordselt tublilt, hea veel, et nad puude otsa ei roni.
Aga Ta tuleb. Juba linnukesed jne.
Ehk on maikuul aednikele paremat pakkuda, jääme ootama!
Trv, Kaaren.
Postita kommentaar