Tubakatarkused

Minu isiklikud tubaka kasvatamise tarkused piirduvad vaid sellega, et kunagi kasvatas mu tädi aias ilutaimena ühte tubakataime. Oli ikka ilus küll. Nagu kuusk, sellise koonusja kujuga, suured lehed, kollased õied. Väga imposantne taim! Suitsetaja mu tädi polnud, nii jäid igasugused katsetused lehtedega ära. Ja ei usu, et mulle sellised "keemiakatsed" eriti sügavat muljet oleksid jätnud. Vanaema kuuri all rippus ja kuivas suviti väga palju erinevaid ravim- ja teetaimi. Nad olid pigem rivaalid. Sest kuuris oli põnev mängida kuid taimede kuivatamiste aegu kippus mängu jaoks ruumi nappima. Kõik kohad olid mingeid vihtasid ja karbikesi kummeliõitega.
Aga taim ise jättis mulje küll. Siiamaani silma ees :)
Kuna minu isiklik suitsetaja-karjäär on läbi (juba oi kui mitmeid aastaid) ja pole plaanis jätkata kah, siis ongi hea, et ma seda kõige kangemat tubakutaime kuskilt kätte ei saa. Sest lillekasvatajana ma loomulikult katsetaks kasvatamist aga ma ei vaataks selle peale hea pilguga kui salasuitsetajast hr. Lillekasvataja ehk lehtede vastu liigset huvi hakkaks ilmutama. Teisest küljest oleks muidugi põnev katsetada, liiatigi on mu vanaaegses (1932 A.Ossa) raamatus nii mõnigi huvitav retsept. Tõsiselt peen retsept, roosiõitega, pomerantsi, kaneeli, rosinate, meega, india balsami, nelgiõliga ja puha.
Sorte on seal raamatukeses kirjeldatud väga palju. Siin mainiks ära ainlt lilltubakasordi Nicotiana Colossea, mis pidada kasvuhoones talve üle elama ja mis lausa 3 meetri kõrguseks võib kasvada.

Järgmiseks kopin Tii blogist (link) paar tarkust: Mahorkatubakas (Nicotiana rustica) koos järgneva töötlusega oli mul juba lapsepõlves läbikäidud etapp - olgugi, et vaid vaatlejana. Kollaste õitega mahorkatubakas on külmakindlam ning sisaldavat 9% nikotiini samas, kui selle peenema sugulase, lillakate õitega Nicotiana tabacumi nikoiinisisaldus jääb alla 3 %. Taimekahjurite tõrjeks sobivat enim just mahorkatubaka tolm oma suure nikotiinisisalduse tõttu. Mäletan selle kollaste õite pisut imalmagusat lõhna ja kleepuvaid lehti. Hoolikalt traadile aetud tubakalehti kuivamas lakapeal, vändaga ringi aetavat tubaka ribadekslõikamise masinat, vanaisa piipu ja ka paberossitoppimise riistu. Tehnilised üksikasjad pakkusid küll huvi, kuid ise suitsu proovimise mõtet miskipärast ei tekkinud.

Eelmisel aastal proovisin kasvatada õistubakat. Et vähenõudlik, varjutaluv ja lõhnav. Seemned külvasin aprilli lõpupäevil lavasse. Juulis sai välja juuritud viimane jupp metsikut võsa aia äärst ning tekkinud vabale pinnale asustatud koos isekülvi petuuniatega mõned tubakataimed.

Augusti alguseks oli õitsemine juba mõnda aega kestnud. Kirjelduse järgi olin valmis olnud selleks, et õied avanevad vaid pilves ilmaga või ainult õhtul, kuid ka päikeselistematel pärvadel ei pannud nad oma õisi otsustavalt kinni. Pilvede armastus on tegelikult väga teretulnud, keskpäeva kaunitare jätkub vähemalt suvikute hulgas piisavalt.
Enne pikemale reisile suundumist sai mõned varred vaasi vette torgatud. Augusti lõpus tagasi tulles olid peenras kasvavad taimed moodustanud kõrge sakris puhmiku. Vaasililled trepil jätkasid aga üha uute õite avamist. Arvestades seda, et ma äraõitsenud õisi ei kõrvaldanud ega taimi mingil kombel ei toestanud, võis ka peenras avaneva üldpildiga rahule jääda. Sügise edenedes oli õistubakas üks viimaseid külmale ja niiskusele vastupanijaid suvikute hulgas.