Esiteks on kassiurb-puju kohaliku hein-materjaliga nii sõbraks saanud, et seal ei saa enam midagi rohida. Ootan ilusa ilma, siis kaevan kogu kupatuse välja ja tagasi lähevad vaid kassiurb-puju taimekesed. Teiseks on valge sügisaster selle koha omale nii soodsaks tunnistanud, et on teistele selga roninud. Näiteks nendele ilusatele kukekannustele:
Ilusaid valgeid õisi näitavad ka kolm suurt põõsast valgeid pojenge, seltsiks valge harakputk:
Kadakkaer ei ole minu lemmik mitte ainult oma armsa välimuse tõttu ega ka sellepärast, et ta nii viisakalt ja sündsalt paljuneb (parajas koguses moodustades toredaid mättaid). Hoopis kolmas põhjus. Ma olin päris väike kui kadakkaer mulle silma jäi minu Vanaema naabrimuti lillepeenras. See oli muidugi selline lapse jaoks keelatud koht, ei tohtinud midagi minna sinna lilli katkuma. Ainult vaadata tohtis. Eks ma siis vaatasin. See oli üks ilus ja õnnestunud sümbioos! Suur padi kadakkaera ja selle sees ja ümber üksikult need väikesed kollased ja oranzid kiviktaimla moonikesed. Püüdis silma ja samal ajal ei mõjunud liig värviliselt. Tänu sellele peenrale mul vist tekkiski esimest korda aianduslik lilledega komponeerimise isu.
Harakputk loomulikult kvalifitseerub umbrohu mõiste alla kuid ma ei kitku teda veel niipea välja. Ilus on, sellepärast. Ega minu aia kujundamise stiili võib nimetada nö. vana taluaia stiil. (Mitte vist küll 100%) Sellist stiili aeda kuuluvadki harakputked pojengide sees ja nõgesepuhmas aida taga. (Keedan teed, ravin juukseid ja väetan peenraid - kuri nõges on mu vana sõber)
Kadakkaer, üks mu vaieldamatuid lemmikuid:
Kadakkaer ei ole minu lemmik mitte ainult oma armsa välimuse tõttu ega ka sellepärast, et ta nii viisakalt ja sündsalt paljuneb (parajas koguses moodustades toredaid mättaid). Hoopis kolmas põhjus. Ma olin päris väike kui kadakkaer mulle silma jäi minu Vanaema naabrimuti lillepeenras. See oli muidugi selline lapse jaoks keelatud koht, ei tohtinud midagi minna sinna lilli katkuma. Ainult vaadata tohtis. Eks ma siis vaatasin. See oli üks ilus ja õnnestunud sümbioos! Suur padi kadakkaera ja selle sees ja ümber üksikult need väikesed kollased ja oranzid kiviktaimla moonikesed. Püüdis silma ja samal ajal ei mõjunud liig värviliselt. Tänu sellele peenrale mul vist tekkiski esimest korda aianduslik lilledega komponeerimise isu. Jajahh. Nostalgia.
Samuti on õitsemiseküps ka valge sõrmkübar:
Hmm, tolle roosakaslilla dollaripuu taustal. Dollaripuu kasuks räägivad seal peenras elutsemiseks küll varsti tekkivad seemnekestad - valged "dollarid"
Ja pisike valge võõrasema, eelmisest aastast veel:
Ja vana aida nuka tagant piiluvad valged lupiinid:
Nad jäävad küll juba valgest alast välja. See on selline nö. üleminekuala, kus värvideks valge-helelilla-sinine. See aasta on valged lupiinid kuidagi eriti hoos. Ilus.
Lõppsõna: üldiselt olen rahul. Asi läheb soovitud suunas. Ja on ikkagi üsna ilus valge. Ja üksluine ka ei ole. Kohe teps mitte. Pigem ikka kuidagi pidulik ja samas rahulik.
4 kommentaari:
Valgeõielised lilled ja eritoonilised rohelised puittaimed on ka minu lemmikud. Suure õitsemise ajal hilja õhtul õues olles naudin rahu ja turvalisust, mida aed pakub. Päevased väga värvilised peenrad on ka mõnda aega suurepärased vaadata, aga mingi aja pärast hakkavad nad mind ärritama ja ma kohe naudin seda aega ja hingan kergemalt kui see suur õitsemine läbi saab ja ma saan maha lõigata pojengide jms väga värvilised õied.
Kle, see pojeng harakputkega on ju väga kaunis kooslus. Kui ma nüüd hästi ausalt ütlen (loodetavasti pojengifännid mind maatasa ei materda:)), aga mulle need ennast üles löönud hirmus uhked kole suure õiega solistid hästi ei istu, no maitseasi eks ole, aga vot see taustalaulja putk seal pojengi ümber teeb asja kuidagi armsaks.
Ise olen aias nimme istutanud roose teiste lillede sekka, pannud moonidele kipslilli vahele jne.
Valged on ilusad jah, eriti õhtuhämaruses. Jaaniõhtul korra koju põigates leidsin trepikojast kimbu kesalilli. Ei teadnud, kas need mulle või naabrinaisele, seega torkasin sinnasamasse trepikotta kannu sisse vette nad. Hiljem kuulsin, et olid küll mulle, aga hämaras koju tulles särasid nad seal trepikojas nii imearmsalt, et jätsingi selle kimbu trepikoda kaunistama. Mul omal on valgetest õitsejatest praegu lahti vaid karvased kadakkaerad, kesalilled, maasikad, põisrohi, pisikellukas, ülikahvaturoosad hallid nelgid ja loomulikult jasmiin ja pargi- ning mairoos. Ehh, tundus, et ainult paar õitsejat, aga nimekiri tuli ikka üsna pikk.
Seda pojengi- putke pilti imelen ka juba lõunast saati. Ise ma valge fänn ei ole, kuigi ka valget aias täitsa olemas (juba arvukate hostade valged triibud).
Kadakaga nõus - suured täidisõielised pojengipuhmad ei tohiks üldse suureks lasta kasvada ja mul need vanaema mõisapargist pätsatud- päästetud täidisõielised kavas kasvama panna madalakasvuliste tumedate (punase? rohelise?) lehtedega põõsastesse (kukerpuu?).
Postita kommentaar