Väikesed suvised reisid puhtisiklikust vaatevinklist

Peab üht-teist ikka üles tähendama viimaste suviste reisude eredamaid hetki, sest meil oli õnne veidi reisutada ja külastada huvitavaid aedu.
Olin seekord suht kehva pildistaja, ahmisin uutes kohtades nähtut rohkem silmade ja kõrvadega, fotokas jäi sihilikult taskusse. Aga mõne klõpsu ikka tegin, valisin tähtsaimat.
Esimese klõpsu tegin, et jäädvustada imelist vaadet, mis avaneb esimese aia köögi aknast söögilaua juurest. Ilus ju?! Jood hommikukohvi ja imetled hostasid?

See teeb veidi kadedaks, sest mina ei näe köögiaknast muud, kui aknast sisse trügivat tohutu suurt ebajasmiini. Toda põõsast sealt minema ajada ka ei saa, sest A: ta on koletu suur ja B: suviti paistab päike sealt aknast otse sisse - oled nagu rambivalguses omadega. Mul on küll idee ehk ideepojake selle koha jaoks aga ei julge plaanidesse võtta. Kardan, et töö on liiga suur. Nii et vahime jasmiini edasi.
Järgmises aias pidi ilmtingimata klõpsima seda imelist tobivääti, mil lehed suured kui latakad.

Hekk selle kõrval pidi vist peremehe jutu järgi olema 45 aastat vana. Elupuud ja küpressid jms on ka viimati mul üks suur nõrkus ja silmailu. Nende oksad meenutavad sulgi või tiibu või üldse lindusid, värvid on neil rohelisest siniseni kõikmõeldavaid toone... ahhh. Muinasjutumetsapuud.
Teine analoogne pilt avanes tiigrisabakuuse ja printsessipuu juures. Ime, et metshaldjad fotole ei jäänud. Päris kindlasti elutsevad nad seal:

Ja järgmiseks fotoks iseendale meeldetuletus, milliseid sõnajalgu omagi aeda veel tuua võiks:

Jätnud lahke pererahva ja aiaga nägemisi, suundusin ühe punase auto sabas (teejuht) (mul üldse vedas sellel reisil teejuhtidega - no sõna otseses mõttes talutati kättpidi ühest aiast teise, ei mingit karvade katkumist kaarti lugedes ja orienteerudes) Elva poole.
Esimese Elva aia kohta ütleks, et: AHHHHHH! Alguses astusin aeda ja vaatan, et pererahvas on omale uue sauna aeda teinud ja pole seda tehes mitte koonerdanud - terve aed sauna täis! Tegelikult oli see siiski kerge petekas, aeda oli seal küll ja küll mulle vahtida ja imetleda. Pilte ei teinud seal üldse. Vist selle pärast, et imelisi vaateid, millest ise õppust võtta, pakkus see aed liiga palju. Kõik see püsikute valik, kujundus, tarbeaia tark kujundus, salapaik koos veesilmadega. Üks ilus aiakujunduslik moment oli küll, mida olen ka oma peenrais kasutanud, kuigi hulka vähem, on see, kui kaks muidu erinevat taime õitsevad ühte värvi õitega. Minu aias hoolitsevad värvipeegelduse (roosa) eest roos Angela ja üks vana taluaia floks:

Tolles Elva aias oli selliseid peegeldajaid aga palju-palju ja see nägi võrratu välja.
Järgmisel hommikul oli mul õnne külastada Iirisesõbra aeda. Kui selle aia peale mõelda, et mis vaated või kuidas kujundatud, võtab esimese hooga sõnatuks. Seal oli ikka tõsiselt maastikuga mängitud ja kogu kujundus oli harmoonilises ja looduslikke pinnavorme arvestav. Kuna ma seal aias lihtsalt vahtisin, suu ammuli, ununes fotokas sootuks ja selle asemel ma pisut visandaks.
Esimese visandi nimi on "Roosiaed". Neis kahes Elva aias oli mõlemis tegelikult roosid eriliselt esile tõstetud. Roosiaias oli maja kõrvale astangule piirdeaiaga piiratult loodud tõeline mõisaproua roosiaed. Ei ühtegi muud püsikut (välja arvatud krookused varakevadel), mis segaksid rooside ilu, ainult roosid. Ja te kujutage ette, milline tunne on sellisel roositerrassil oma roosidega tegeleda, nagu mõisaproua, niimoodi kõrgel ja kogu ülejäänud maailm on seal, kuhu ma punase risti maalisin.

Teine ilus, ahhetama panev vaade avanes köögiaknast. Seal mul pole midagi õppida, sest Elva mägesid ja paksu männimetsa ikka ei kopeeri kuidagi. Vaata niisama ja tunne headmeelt, et kellegil on nii imetlusväärne vaade. 

Täpsustuseks siis, et köögiaknast oli näha ilus roheline mäenõlv, millele otsekui vastu jooksis ilus paks tumeroheline männimets,
Ja kõik taimed, mis seal aias olid, omasid eraldi suuri.suuri kasvualasid ja juhatasid alla orgu järvesilmakese juurde.
Nii et oli, mida vaadata ja ma olen väga tänulik aia omanikele, et mul seal lahkelt ekskursioone tehti. Aitäh teile veel kord!

Viimasel nädalavahetusel sattusime aga hoopis teise ilmakaarde ja otsekui kogemata komistasime Pärnu Nooruse maja näitustele. Mõned klõpsud sai sealgi tehtud:

See on nüüd see teema, et kui aednikul talvel igav hakkab ja jälle õitsvaid taimi tahab näha. Ma natuke kahtlen, et kas minu kunstioskused sinnani küünivad aga igal juhul me proovime midagi. Värvimata portselannõusid sai igal juhul pisut sealt kaasa ostetud. Mind on need vihmapühad üsna ära tüüdanud juba.

Ja pärast kosutavat meres ligunemist suundusime Lepiku-Mardi tallu. No seal oli vaatamist jälle nii, et hoia ja keela. Muljet avaldav. Kõrgete püsikute peenar (mis oli jällegi kujundatud looduslikke olusid silmas pidades - valdavalt määrasid olusid ehk siis taimede valik ja peenarde kujud - suured puud) oli kohe väga uhke. Seal nägin ka Empress Wu ära, see on suurim hosta maailmas ja ta oli tõesti pirakas.
Tore aiaosa oli ka see, kus keskel lookles munakividega tee ja selle ümber keskmisekasvulised püsikud, puud ja põõsad. Ideid omagi aia kujundamiseks sai sealt kuhjaga ja lahke perenaisega oli tore jutustada. Kaasa sai sealt neli taime + mitu taime jäi veel meeltesse kripeldama.

1. Nipponi kannike. Viola variegata var. nipponica
2. Igihaljas kaerand. Saphirsprudeli
3. hiid-päevalill
4. roniv käoking

Oeh, kui pikk jutt sai. 

Aga no mis sa teed - 

nii palju muljeid!