Kui mõnda aega pole aeda pääsenud, olgu siis põhjuseks väike puhkus, ringreisid või liigselt vihmapühi, näeb aed välja nagu seal poleks eales midagi tehtud. Ilmad on sellised, et umbrohi tuleb nagu müür ja muu muru kasvab kah hoogsalt. Nii et kui üle jupi aja jälle aeda suunduda ei teagi, et millest siis alustada - rohida, siluda/puhastada peenraääri või kaevata uuesti läbi, mida viimati kaevati ... või lõigata oksi ja äraõitsenud varsi, pügada hekki või ...
Ühesõnaga tööd jagub ja vist ei ole vahet, kust alustada.
Jätkasin siis oma lemmikprojektiga - renoveerin oma tiigi äärt. Kaevasin selle vahe seal lahti, eemaldasin kivid ja kile, kaevasin kraavi (nii palju kui sai, sest kraavi ja lisapinnase jaoks seal ruumi siiski napib), täitsin liivaga ja ...
... panin esimesed kivid paika.
Sinna Sum and Substance kõrvale tahaks mingit kollaselehelist hostat, mul on veel pisike jupp Pineapple Upsidedown Cake hostat. Ta muidu suuruselt ja värvilt sobiks aga eelistab pigem varju. Seal kaldal on varjuga pahasti.
Jutt jäi pooleli.
Jätkan järgmisel päeval, sest õhtuti paneb pesamuna mind suht varakult magama. Ei saa ju vastu panna, kui lauldakse unelaulu ja võetakse soojalt kaissu .... nurrrrrr ... uni tuleb kohe.
Alustan sõnajalajutust.
Avastasime hiljuti lastega tee äärest kivikangrust mingid sõnajalad. Mina neid määrata ei oska. Pealegi oli ta suht rääbakas tõenäoliselt täispäikeses kasvamisest ja tee ääres oli ta kasvukoht segi ka pööratud seoses kevadiste teeparandustega. Tassisin ta omale aeda. Tundub mingi tavaline metsa sõnajalg olema. Istutades oli ta üldse ilma lehtedeta aga nüüd on juba kiirelt omale uued lehed teinud ja naudib oma uut kasvukohta.
Tegelikult oli eile hullult töine päev. No minu arusaamade järgi. Muude ringi vehkimiste vahel sai käidud ka korra järve ääres ja kaks korda saunas veega lahmimas - no ikka väga mõnus suvi on meile see aasta antud - jube lämmi kohati. Tiigi renoveerimistööd nihkusid kah suure sammu edasi aga sellest siis, kui ma muud sebimised olen ära sebinud. Sebimist ju palju praegu.
Katsetasin eile lõppude lõpuks hekilõikuri ära. Tegin sellisest päris sümpaatsest sirelipõõsast
... sellise koleda äranäritud põõsa:
Ja pügasin ka oma ilukuuski:
Ühel jäid sarved veel pähe, ma ei ulatunud sinnani. Need võtab täna-homme ükshaaval kääridega peast. Hekki pügada oli väga mõnus, nagu õmblusmasinaga surista. Ma kartsin, et näen rohkem vaeva. Ei olnud seal midagi hullu. Ainult viimane sirelihekk jäi pooleli ja näeb suht kole välja - liiga ülekasvanud oli - nüüd on nagu mingi pulganäitus. Pooleli jäi selle pärast, et tuleb teha üks tiir ümber pügatute ja ära riisuda need oksad ja oksakesed kõik. Kohati ikka hull möll. Eriti selle viimase heki juures.
Lillepeenardes möllab suvi: hullud värvid, kirkus, sära ja umbrohi. Aga lahe. Kohati võiks veel rohkem värvimerd olla.
Aga päevakübarad alles alustavad. Ja enelad lõpetavad. Kui neid vähe pügada ehk õitsevad veel.
3 kommentaari:
vat ma jõudsin ka selleni, et kogu seda heinakasvu polegi sel aastal võimalik taltsutada ja on nagu on ja hakkasin vaikselt tegema seda aedlemise osa, mis rõõmu ka pakub - korrastama, istutama, ümberistutama ja niisama vaatama :D
Niisama vaatamine ja nuusutamine on aedlemise kõige mõnusam osa. Ma pole terve nädala aias mitte lillegi liigutanud ja väga mõnus on.
Kuuskede lõikus on natuke hilisema aja töö, nii augusti lõpp. Või siis kevad. Nii räägivad pügajad.
maurus
Postita kommentaar