Püha protsess ehk umbrohu suurus/hulk/leppimatus sõltub asjaoludest ja paar sõna hosta-haigusest

Kõik teavad, et minu Hoganase ehk lao ja segupeenar algab vana trepi, roomava tuhkpuu ja madalate iiristega ja näeb klanitud ja korralik ja isegi natuke igav välja. Jätkub tema ravimtaimede, päevaliiliate ja sparglitega ja näeb praegusel ajal välja kui üks suur roheline mütakas. Ma pean seal pisut harvendama. Mida täpselt . ise ka ei tea.
Hoganase peenra lõpp aga kadus umbrohtudesse ja oli seni üks segane pundar. Praeguste vihmahoogude vahelt püüan leida kuivemaid hetki ja ta lõpuks valmis saada.

Ja tasapisi tema tuleb:

Ainult üks ots on veel jäänud tikripõõsa külje alla ja siis saabki valmis. Oi heldeke, kui kaua on seda tehtud! Aga arvestades tema otstarvet - no pole ka ime.

Üldse on kogu aed protsessi täis praegu. Eelmise aasta puhkamisele vastupidine hull sebimine. Mõned kohad on nii hullult segi kasvanud, et rohida pole suurt midagi. Ikka labidas sisse ja plats puhtaks.

Järgmisel fotol on valgeõieliste peenar. Eestpoolt annab rohida, tagapool aga aitab ainult labidas.

Mul on siin suht savine muld. Ja tegemist pole mingi toreda sinisaviga vaid vastiku paesodiga, mis võib küll mineraalide ja toitainete poolest rikas olla aga vihmadega on mu aed nagu soo - lirtsub ja jalad jäävad kinni. Kuivade ilmadega aga kuivab maa kiviks. Päris tõsiselt. Täitsa kiviks. Kui ma siia maale kolisin ja üritasin mingit kardulapõldu pidada, hoiatas kohe kohalik traktorist mind kui naiivset linnainimest, et tagugu ma kohe kõik mullakänkrad katki. Kui ära kuivavad, püsivad nii sügiseni, kõvad jurakad, katki neid enam ei saa. No ja nii ongi.
Ja eriti jube paesodine ongi see koht, kuhu ma olen oma valge peenra rajanud. Möödunud aasta tegin katse - proovisin pinnast vähe parendada. Vasakule poole vedasin liiva, paremale lisasin puukooremultshi. Tulemus: selle koha peal on liiv mõtetu aga kooremultsh väga viis pluss. Kooremultshiga vürtsitatud ala oli väga lihtne rohida, liiva-ala oli paksult võilillelapsi täis ja välja nad sindrid tulla ei tahtnud. Nüüd on seal üks igavene sea-songermaa. Aga vähemalt protsess käib.
Jajah. Protsess käib hirmsa hooga. Tahate, ma näitan teile, miks mul silm ka ei pilgu, kui mõni aednik nutab, et tal olla naati ja orasheina? Nagu mul teda poleks. Häh. Katsu omajuurset ploomi välja juurida. Vat sihukesed on minu umbrohud:

See on nüüd üks priskem isend. Tavalised on sellised, et maapealne osa on õbluke ja kergelt katkev kuni poolemeetrine võsuke ja maa all on tal 2-3 meetrine juur, umbes 1,5 cm jämune. Pool päeva mäsu enne kui kurjategija kätte saab. Ja teine pool päeva istutan taimi maha, mis seda peletist juurides välja tuli.
Aga noh, ega me viha ei pea ja Round-uppi ka omale aeda ei too. Ei meeldi mulle sellised kahtlased asjad.
Keerame parem pea teistpidi ja vaatame, kuidas ilus hosta Franches Williams uut kodu otsib.

No vaata kui ilus ta on. Ta andis mulle juba eelmine aasta märku, et tal on palju lapsi ja niimoodi kitsas ja pimedas kohas ta enam elada ei saa kuidagi.
Algselt oli plaan, et aida külje alla ma mingeid taimi ei topi. Et mine tea - äkki mees hakkab vundamenti seal valama. Aga praeguste majaremondiplaanidega on selge, et niipea me sinna küll ei jõua miskit ehitama. Esimesena maandus sinna uus hosta Night Before Christmas ja tema on nüüd teine seal rivis. Kaks tükki mahub sinna veel aga neid mul pole veel.
Sain küll taimevahetuse käigus veel kääbushosta ja Praying Hands aga nemad jäid väike-hostade alale. Aga platsi valmistan ette, nii palju kui seda nätsket maad üldse kaevata saab, sest varsti tuleb sinna paar uut ja toredat hostat. Sellised suuremad ja toredamad.
Ma käin nüüd iga natukese aja takka oma postkasti kontrollimas, et kas on juba seal teade hostade saabumisest aga no ikka veel mitte ....
... annab neid ikka oodata.

Ja et see kole ploomivõsu (võsud) ikka päris kindlalt  meelest ära läheks, vaatame veel ühte ilusat hostat Sum and Substantsi. No küll tema tänavu õitseb ilusasti.