Sügisesed õitsejad, seemned ja haisud

See aasta jäid meie aia ronitaimed suht nirukesteks. Eks see külm kevad ja suvealgus pidurdas kõvasti taimede arengut.

Aga praegu, oktoobris on nad kõik väga uhked ja ilusad. Mehhiko vanikkuljus õitseb hoogsalt ja kurgilill on omale ehteks toredad viljakesed valmistanud: punased, oranzid ja kollased:
Valgete õitega rippuba küll ei õitse enam (külm kiusas) aga tal'gi on toredad kaunad ehteks küljes. Seemneid sealt muidugi ei tule.
See aasta on seemnete korjamiseks üldse kehvavõitu olnud. Esiteks on raske leida seemnete korjamiseks kuiva päeva ja teiseks pole enamik taimi seemneid valmis saanud. Jamps värk.

Õnneks on vähemalt väikeseõielised peiulilled nii vaprad, et ei riku neid vihm ega salajased öökülma-natukesed. Õitsevad vapralt edasi. Ja veel üks asi peiulilledest, millest olen juba ammu laiemale üldsusele jutustada: need väikeseõielised, neil on paganama hea lõhn! Ma pole varem peiulilli oma aeda tahtnud. Just selle ebamäärase, suht ebameeldiva haisu pärast! Aga neil väikeseõielistel on päris hea hais! Natuke piparmündine, natuke liköörine, värske leiva lõhn?

°°°°°°°°°°°

Kui juba jutt haisu peale läks, räägin pisut ühest haisutajast veel: püvilillest. No ostsin see aasta mõned hariliku püvilille sibulad. Ikka selle lootusega, et peletavad mutte. Millegipärast on neid paharette viimasel ajal palju siginenud. 

No vat, panin need sibulad siis kastiga kapi otsa, sest ei olnud kohe aega neid maha panema minna. Mõne hetke pärast ütles mees, et jama majas. Miski haiseb toas jubedalt, kas äkki on mõni rott toa põranda alla ära surnud. Ma esimese hooga ehmatasin ära, siis aga meenusid need sibulad. No viisinnad siis elamisest välja ja saimegi haisust lahti kohe. Nii, et ma ei tea, kuidas nad oma haisuga mutte peletavad, inimese hirmutasid nad küll ära.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Ja kapsad... ikka need kapsad...
vau...
Üks potiroosidest õitseb järelejätmatult (tegelikult kõik mu roosid õitsevad või teevad nupukesi) ja sa vaata, kui ilus ja omapärane õis tal ikka on?!
Nojahh, kui veel mõne päikesepaistelise päeva saaks, näeks ka selle daalia Vancouveri õie ära.
Ja suve lõpetuseks avasid ka päevalilled oma õied.