Tulbivalmistamisõpetus

PUNKT 1
Kui tulbid on õitsenud ja lehed kolletunud, kaevan nad välja ja panen mingis nõus koos mullaga kuuri alla kuiva ja jahedasse järelvalmima.

PUNKT 2

mõne nädala pärast toon nad sealt välja, natuke kuivatan päikese käes, sorteerin ja puhastan. Väiksemad sibulad lähevad koos muu sodiga kas põletamisele või kompostihunnikusse (mul sihuke hunnik, mida oma paar aastat üldse ei kasuta, ainult ladustab uut sodi)

PUNKT 3

sorteeritult ja puhastatult pakin sibulad paberkottidesse või keeran sellised nö. tuutud. Panen pappkasti ja tuppa kapi otsa, seal sobilikult kuiv ja paras temperatuur. Vahest soojendan ka natuke ahju otsas aga jälgin, et temperatuur ei tõuseks üle 33°

PUNKT 4

saabunud on septembrijahedad ilmad. Maa on ettevalmistatud. Sibulad

kapi otsast alla. Vaatan nad karmi pilguga üle, täppidega, pragudega ja liiga väiksed hävitan. Istutusse läheb vaid kvaliteetne kraam.

Sellel pildil olengi eraldanud suured väikestest. Siis ma leotan neid pisut hästi tumedas lillavees ja selle järel otse maasse. Mulla sisse segan ka pisut puutuhka, tulpide vahele sutskan ka mõningaid küüslauke. Sirelastele hirmuks ja muudele sellistele pahalastele.
Istutan nad kas ridamisi või punditi. Ridamisi on pärast lihtsam välja võtta, punditi on ilusam.

Kasutan ka vanu värviämbreid sibulanõudena. Nendega on hea, välja võttes ei pea nagu nots mullas tuhnima, et äkki mõni jäi maasse. Kaevan augu kuhu ämber ilusti ära mahub, täidan kuni sibulani rammusa mullaga, peale poole võib lahjemat kraami panna. Âmbri põhjas on augud, täitsa ükskõik kuidas neid sinna teha.
Istutussügavus: 10 kuni 20 cm. Enamik 10cm sügavusele, aga mida pikema varrega tulp, seda sügavamale ta istutama peaks. Mul siin üks vanaaegne roosakas darwin, see kipub ikka meetriseks. Kui teda hästi hooldada on sibulad nagu kaalikad. Kuigi õieilu tal eriti pole, on ta kuidagi imposantne.