siis tasapisi jälle kodu poole jalutab. Tõu nimetuse koha pealt on ta selline rotveileristunud doberman.
See aasta on aga see nende kurameerimine üle igasuguse piiri ja palusin naabritel ta mõneks ajaks rangema reziimi peale panna. Pandigi. Aga armuvalus kavaler kasutab iga momendi jalga laskmiseks ära ja juba teist hommikut sõna otseses mõttes ründab meie maja. Vahib akendest sisse, kraabib ukse taga, ulub, nutab. Hullumaja! Eks meie oma käib kah mulle aeg-ajalt väga kurva pilguga otsa vaatamas. Eriti hale on kui üks vaatab õuest tuppa ja teine on samuti käppasid pidi aknalaua peal vahtimas üksteisega tõtt ja siis haledasti niutsuvad/ halisevad. Naabrimees, vaeseke, käib siis sel nö. Romeol autoga järel. (Loomaomanike rõõmud.)
Ime veel, et nad ei laula mulle seda laulu, et "ei takista vallid, ei takista kraav..."
4 kommentaari:
ma tean, mida sa tunned :) me oleme ühe taolise Romeo omanikud ja ka paar korda tal autoga järel käinud...
aastaid tagasi oli mu emal emane taksi, ja eks talgi käisid kõikvõimalikud isased külas. üks jäi talvel sulaga ööseks trepile luua peale magama. aga oh häda, ööga külmetas ja koer oli oma pikkade karvadega ja koos luuaga trepi külge kinni külmanud. aja või ära aja, minna ei saanud kuhugi. lõpuks sulatati sooja veega..
hetkel endal 2 emast, aga siiani veel suhteliselt rahulik. eks tegemist ka uue elurajooniga ja koeraomanikke veel vähe.
Tunnen kaasa, meil just pidu lõppes. Ka emase pontu omanik.
Meie Liisust me parem ei r22gigi...
Postita kommentaar