Me anname oma parima

 Aastase lapse kõrvalt on ikka omamaoodi tegemine see mis iganese tegemine. Mul on küll palju abilisi-lapsehoidjaid aga ikkagi tundub kogu elu pilla-palla olevat. Samas ega ma ei kurda, sest ma polegi ammu liivakastis mänginud. Meeldiv vaheldus. Suured lapsed on ju nii suured juba. Eelistavad rääkida geograafiast või infotehnoloogiast või muudest teaduse uuematest saavutustest. Minul hakkavad siis peakolus tuules kõikuvad kastikud sahisema ega saa millestki aru. Liiva ja vee kokku segamine on ju palju põnevam. Basic siiski, kas teate.

Paar sõna kasvuhoonest. Kasvukas on mul praegu mõnus. Meenutab koos oma viinamarjadega mingit ... ma ei tea ise ka mida

tünnid ja potsikud, seemnepakid siltidena, kass end kuumutamas kuumal mullal, õledja seemnepakid ja külvid, kastekann ja istikud, suvitama toodud toataimed, nöörirull, tööriistad ja töökindad, tasapisi lehti loovad viinapuud, ...

Potte istikutega hoian ka maja ees trepil. Seal on kõige enam varju. Pealegi on nad siis silma all, näen kohe, kui on vaja kasta või midagi ...

Ja mida mina üks hommik seal kivitrepil märkasin?! Üks väike sinilill on ennast sinna trepiprakku külvanud:

Ja oi, mina armastan bergeeniaid. Praegusega on mul neid neli erinevat. Kaks neist kobedamad ja asutavad õitsema: