Leidsin, et mul on vanast ajast jäänud üks purk põldubadega. Sinna sisse oli Kesse ruumi kokkuhoiu mõttes poetanud ka priske peotäie lillube, mis pisut nooremad. Mõtlesin, et külvaks needki maha. Aga põldube tahaks enne leotada, muidu ei saa neist järgmiseks jaanipäevaks kah asja.
Mõeldud-tehtud. Hakkasime ube sorteerima,. Kallasin nad supitaldrikusse, sealt hea noppida. Võtsin pesamuna ka appi, koos saab jõudsamini.
Alguses läkski ilusasti. Väikesed näpud muudkui tõstsid ube ühest nõust teise. Nii saime umbes 5 uba sorteeritud.
Siis käis järsku pliuh-plauh - väike käsi käis supikausist läbi ja kogu köök oli ube täis!
Edasine sorteerimine jätkus põrandal käpakil. Aga see oli hea meetod. Noppisime põldoad ühte kaussi ja lilload teise. Nagu ludinal kohe. Niisugune noppimine oli lihtsam. Kohe oli ju näha, milline uba on milline. Muidu aja neid mööda kaussi taga nagu ...
Aga samas ma ka juba kujutlen, et mismoodi järgmisel aastal seal peenra kõrval istume ja kohvetame ja koogitame ja imetleme, et ohh, millised tulbid ja ohh, millised pojengid ja ahhhh, millised roosid. Jah. Ja niimoodi suvi otsa! Nii et eesmärk, EESMÄRK!, vot eesmärk, et milleks meile seda aeda üldse vaja on, see on ka tähtis! Aed asub Eesti keskel, Tartu poolt tulles paremat kätt põldude vahel enne metsa.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
:D head lahendused tulevad ikka ootamatult
:D Kaval abiline Sul
Ikka peab muna kana õpetama. :)
Lapsepõlve syytud muretud mängud, jajah.
Postita kommentaar