Mõningaid mõtteid ...

Kui inimene songib aias, kaevab või rohib, tuleb talle igasuguseid mõtteid vahel pähe. Mõned neist panen siia kirja.

1. Mulle ei meeldi muruhake multshimaterjalina. Muruhake läheb tihti alt hallitama ja muutub lausa koledaks. Ja siis vaheta seda va muruhakkemultshi põõsa all nagu lapsel mähkmeid ... pealegi sellisel niiskel suvel, kus iga kõrre-varre otsas istub müni haigusetekitaja passimas kohta, kus sigima ja laienema hakata.
2. Leidsin multshiks parema materjali, mis ei niisku aga seda pole eriti laialt käes. Lepalehed, lepaoksad. Tekitavad kuivades pruuni kuiva katte, niiskust ei kogu. Ja lõpuks kaovad ise ära - pudisevad minema. Iseasi, kas tema parkiv toime hea on. Aga miks ta halb peaks olema? (Jutt käib siis vaarikataimede vahelisest alast. Rohimine tundub seal sügavalt mõtetu tegevus olema kui mingi multshiga natukenegi ei aita.
3. Songin praegu oma Hoganase peenras. Seal on mul ilu ja ohutuse (taimeohutuse, sest siin igasugused trimmerdavad) eesmärgil laotud kividest madalad müürid. Müürid on laotud kahel meetodil: esiteks on kivide ja mulla vahel mingi kile või kattematerjal, teiseks on kivimüüritise ümbert tsirka poole meetri laiuselt liivaga vooderdatud. Nooh, et kõigepealt muld, siis pool meetrit liiva ja siis kivid. Liiv on ka kivide all ja ulatub ka muruni. Järeldused: praegu ma seal songin ja näen, et  kangaga turvatud ala on jamps ja ei täida oma eesmärki. Umbrohi, absoluutselt igasugune, on sinna igale poole, nii kivide kui ka materjalide vahele ronionud. Seevastu liivaga ümbritsetud müürijupikeses neid umbrohtusid polegi. Jutt käib siis orasheinast, maakeelest ja roomavast tulikast. Lõppjäreldus: kui aega saan, kisun materjalid välja ja panen liiva asemele.
4. On kohti, kus peaks rohima aga kuidagi ei jõua. Mees tõi pappi, laotasin selle sinna peenrasse ja kivid raskuseks peale. Rohigu ise ennast.

Tõin Juhani puukoolist omale mõned taimed lisaks. Ühe kukeharja, liivatee, mägisibula, karussõstra ja viinamarja ja sireli Miss Kim. Sirelite vastu on mul nõrkus, ülejäänud on aga praeguse elu refrään, kui saab nii öelda.