Eile oli nii vapustavalt hea ilm, sai hulka fotosid klõpsitud ja ka aias üht-teist korda tehtud. Peamiselt Hoganase peenras aga eks mujalgi. Ma olen siin töödega natuke järje kaotanud - igas peenras on midagi pooleli, järgmisel päeval tööd alustades ei saa aru ega mäleta, et kus see õige tööe järjekord praegu on. Õnneks täna mul seda muret ei ole, vihma sajab, proovin parem natuke blogida ja kiita, mis hästi ja kurta, mis halvasti.
Uhkelt alustan mägi-ebaküpressist nimega Sungold (Sain selle Tiilt) Möödunud suvel tõmbus ta mul vahepeal pruunikaks, nii, et hakkasin tema saatuses juba kahtlema aga sa näe, kui ilus ta praegu on:
Hansaplanti leheküljel on küll tema kohta hoiatus: Väldi lagedat tuulist kasvukohta! Varjuta varakevadise päikese eest!
Hmmm. Mul on ta suht lagedal ja tuule käes kah. See aasta vist polegi kohta kus tuul ei puhuks. Ja ilma päikeseta kohta mul siin aias kah eriti pole. Aga kuna ta on tip-top, jääb ta sinna, kus ta on praegu.
Piimalill hakkab tasakesi värvi muutma, eks vist vihmad tekitavad talle sügise meeleolu:
Ilusaid lehtede puhmaid on igal pool:
Ja rohida on ka ilus, umbrohukäru on õige õiterohke:
Üks huvitav taim, mille oma Hoganase peenrast see aasta leidsin, on mets-kassiurb Gnaphalium sylvaticum, eks ta on ise ennast sinna külvanud aga näeb nii kultuurne ja huvitav välja, et ei hakanudki teda välja rohima. Ausalt öelda, kui ta ikka väga tahab mu aias elutseda, siis võiks ta pigem valges aiaosas olla, selline hõbedane ja karvane:
Ümber teda praegu istutama ei hakka, kahtlustan, et ta ei talu ümberistutust. Hoganase peenras rookides leidsin ka mingit uutmoodi taimekahjuri või -haiguse. Alteel ja tokkrooside lehtede alumisel poolel on selline imelik oranzikas kirme/ täpid.
Ülemised lehed on küll ilusad ja rohelised aga alumised lehed puha kuivanud ja oranzikad. Lõikasin kõik kahjustada saanud taimed maani maha. Aga nüüd tuleks tuvastada, et mis kurjam see on, et teaks, kuidas temaga ka järgmine aasta kohtuma ei peaks.
Mõningatel päevaliiliatel on ka mingid kahjustused lehtedel:
Ja mõnel pojengil on hahkhallituse tunnused. Aga need olid söögitaimedest kaugemal, pritsisin pojengide alused üle. Märjad ilmad, selle pärast. Söögitaimedega peenras peab tuhaga piirduma, muud nagu ei tea praegu.
Minu punutud korvid on siiamaani hinges, ühest saab varsti saaki:
Teistes korvides on kah kõrvitsad aga ilm neid eriti ei soosi, alles sätivad end õitsema.
Hoganase peenra ülevaade köögiakna poolt.
8 kommentaari:
Sellised kõrvitsakorvid on ju ilmatuma uhked! Ja kassiurb kassiga . . . :)
Nendele korvidele ennustati vaid 2-3 aastat, et siis lagunevad laiali. Aga kuna panin puust osade ja mulla vahele kanga, püsivad ka see aasta veel koos
Korvid on lahedad! Tokkroosid haigestuvad väga kergelt roostesse, ma pidin kahetsusega nende kasvatamisest seetõttu loobuma.
Kahtlustan viltroostet. Selle haiguse pärast ma ei saa tokkroose kasvatada. Vaheperemees on mänd, nii et lootusetu. Ka mõned pojengid on vastuvõtlikud. Õnneks kassinaerid ei nakatu.
Toredad pildid-taimed. Mul seesama probleem, et nakatuvad roostesse, sel aastal on seda eriti. Veel pole loobunud, aga raske südamega mõtlen, mis edasi
viltrooste jah. Aitäh, Tii
korvid on väga vinged :) muidu ka ja Sa ise ka :)
Ilusad pildid :)
Postita kommentaar