See oli sissejuhatus.
Nüüd järgneb lugu:
Nagu ma siin varem mainisin, õpime meie siin üheskoos magama jäämise nippe. Ja me leidsime ühe, mis õnnestub 100 %. See on nimelt hüpnotiseerimine. Ja hüpnotiseerijaks on meie aia kõige suurem taim - tavaline kuusk. Nimelt kui uni peaks tulema aga ei tule, läheme me kuuse alla ja vaatame, et kuidas kuusk altpoolt vaadatuna välja näeb.
Kas te olete kunagi vaadanud? Ma ei mõtle nii, et korraks pilk üles vaid nii, et muudkui vaatate ja vaatate ja vaatate?
Ja pikad oksad kõiguvad tuules, raputades tasa oma pikki rohelisi narmastega varrukaid ...
ahh, see on väga uinutav, teate.
Nii et jõudsime oma jutuga punktini 1 - aias saab magada.
Kuusevaatlust on see aasta üldse palju tehtud. See algas juba kevadel, kui fotodega kinnitasin fakti, et kuused kasvatavad võrseid erinevatel aegadel. Vanasti arvasin, et kõik täpselt ühel ajal.
Siis lugesin oma aiapäeviku jaoks kõik oma kuused üle. Tulemus: pigem on puudu kui üle.
Ja imestasime ühe kuuse üle, mis laiuse kasvatamisest pole kunagi hoolinud, küll aga viskab kõrgustesse:
Ma ei ulatu neid selle aasta juurdekasvu mõõtma aga alt vaadates üle poole meetri kindlasti. Nagu tiigrisabakuusk.
Tegevused aias punkt number kaks oleks jälle see, et kui magada polegi tahtmist, siis võib hakata seiklema. Suures aias on suuri taimi palju. Näiteks on mul aias praegu selline pirakas valge pall nagu püstine elulõng Clematis Recta:
Selle suure valge palli tagant algab valges aias mul salarada läbi peenra võlvi alt, kus peaksid ronima Köögikata elulõng ühelt poolt ja Virgiinia elulõng teiselt poolt. Ronivadki. Minu valgesse peenrasse on sattunud ka teisi värve. Köögikata elulõng oma siniste õitega on üks neist, nimetan neid aktsenti andvateks taimedeks, et kuna nii pidavat valge värv rohkem esile tulema. Heh, Eks seal ole igasuguseid põhjuseid, mismoodi mõni taim aias omale asukoha saab aga hea on tarka ja printsipiaalset inimest mängida. Nn aktsenditaim tunneb end hästi ja on oma kasvukohta vägeva rohelise tihniku kasvatanud:
Aga kui seda puhmast nagu kardinat veidi eemale tõmmata ja sinna taha piiluda
... avaneb silmale liivakoobas, kus elutsevad kassikäpad
ja kukehari Cristatum Sedum Reflexum:
ja veel paar pisikest, mis praegu seal silma eriti ei paista. See kasvukoht on selline suurte kivide vaheline ala, kust eemaldasin kogu mulla ja asendasin liivaga. Valitud taimedele see meeldib väga ja rohida sellist kohta ka pole eriti vaja. Ei meeldi mu viljaka mullaga ärahellitatud umbrohtudele - naadile, orasheinale ja heinmurutaimele (ma ei tea, misasi ta tegelikult on aga igal juhul on ta jube tüütu) - see liivane koht ja sealt hoitakse eemale.
Vot niisugune tunnel koos salakoobastega on mul aias seiklemise jaoks.
11 kommentaari:
Nii armas tudukuuse lugu ja väga põnev aed sul.
Tead, mina tegin sel aastal täpselt sama avastuse, et kuusevõrsed tulevad eri aegadel, isegi ühes pundis kasvavatel pisikuuskedel, kes suure tõenäosusega samast käbist pärit. Ega mul varem polnud muidugi ka sellist materjali, mida avastada. Ja osade kuuskede noored võrsed olid justkui heledamad kui teistel, aga see vajaks veel jälgimist järgmisel aastal.
mina avastasin selle kuusevõrsete asja kui meie kuusehekk juba kasvas ja kosus ja Kadakas, on küll eri värvi need võrsed :) Tudukuusk :D eks vanasti viidi häll heinamaale ja riputati puu külge, ju seesama põhjus :D
jajah :) ja need kuused on ka kuidagi erineva kasvukujuga, kas pole?
Väga hea avastus, et suure kuuse vaatamine ajab unele. :) Ilmselt ka see kuusekohin siis. Ma ise kaalun juba aastaid, kas võtta keset aeda olevad suured kuused maha, kuid iga kord kui seda kohinat kuulen, matan selle mõtte maha - sellest helist oma aias ma ilma jääda ei taha, maksku see siis või aiavaate . . .
Püstelulõng on imeline, eriti valge peenra osana, mille kohta olen Su blogist algusest peale lugenud ja ideed ja teostust imetlenud.
See tudukuuse lugu on tore, igaüks peabki omad nipid leidma kuidas need väikesed inimesed uinuma saab :)
Küll Sina alles oskad vahvalt asju välja mõelda ja üles kirjutada. :) Ma avastasin sama teema juba mitu aastat tagasi Rammu saarel kadakatega - täiesti eraldatud saareke ja seal omakorda üks pisike kadastik keset loduheinamaad, kus iansaks väliskujundajaks olid tol korral lambad, aga iga kadakas oma nägu ja tegu, juskui mingi kadakakollektsionääri suure sordivalikuga kollektsioon. Loodus on ikka vahva krutskeid täis aednik.
Tudukuusk :) ja tulevikus kiigekask ja veel midagi säärast armast.
Puude uinutav tegevus järele kontrollitud eelmisel sajandil-titel tuli kôige parem uni pargis jalutades
Kuused tõesti mõjuvad uinutavalt, isegi keset päeva.
Märkasin minagi, et erineval ajal tulevad need võrsed ja mõtlesin, et huvitav, kas seal, kus enne tulevad on soojem? Tsipakese?
Vitsamehed või lihtsalt naised kaevul väidavad, et kui nadi olla, mine kuuse alla ja tõmbab jura ära ;)
Postita kommentaar