Täna toimus siis see, mis vastu kevadet ikka toimuma hakkab. Kõigepealt lõikasin ühe pelargooni tagasi ja istutasin ka uude mulda. Muidu poleks istutanud aga ta oli sellises pisikeses savipotikeses, ammu oli juba kahtlus, et ega talle seal eriti ei meeldi. Kõrval, plastmasspotis olev pelargoon nägi hulka jõulisem välja. Toda teist ei hakkagi kuskile ümber istutama, lõikab niisama tagasi.
Teiseks istutasin ümber ka oma jaanikaunapuu ehk Ciota nunnu, nagu ma teda alguses nimetasin. Istutasin ümber ja pügasin pooleks. Enne veel natuke palvetasin, no ma ei tea, kas sellist taime üldse võib niimoodi kohelda?
Äralõigatud ladva tegin omakorda pooleks ja pistsin potti kilekoti alla. Ehk võtavad juured alla. Jaanikaunapuu pole just mustsõstar (see mul eelmine aasta juurdus küll üle mõistuse nobedasti) aga katsetama ju peab.
Nii et esimene jagamine on tehtud, iseasi, et kuidas see valitsemine siis nüüd...
PS.: Nüüd on vist saabunud aeg mil tuleb oma aias pesitsevaid okkalisi päikese eest varjutama hakata. No minul sellega muret pole sest ainus kevadpäikese õrn vingupepu umbes meetri kõrgune Conica on kõige täiega lumehange sees peidus. Ka kera-elupuust ei paista mitte ladvaotsagi.
Tsiil'ile: Ceratonia siliqua
4 kommentaari:
Mul on ka kõik varjutatavad lumme mattunud. Elupuud on küll väljas, aga kuna nad männiku all ja neid üle mõistuse palju (ja suured ka), siis neid ma küll varjutama ei hakka. Mis ei tapa, teeb tugevaks.
Tjahh, ma ise juurdlen selle üle, et ei tea mis pidi nad seal all on? Rasket sulalund pole küll olnud aga ...
jaanikaunapuu? guugeldasin ja ei saanud suurt targemaks. Kas ta kasvab meil toas ja suvel õues?
Ta on tegelikult ikka õuetaim aga soojades maades muidugi.
Kui klikkida "sildile" soojamaataimed minu blogis, siis näed, kust ta tulnud on. See konkreetne taim
Postita kommentaar