Meenutusi talvest (ilus meenutada)

Peab ikka oma talve-memuaarid kirja panema. Tulevikus hea lastelastele näidata, et näe, siuke oli lumi ja siis juhtusid säänsed asjad! Igaühel võib-olla ei ole ilus meenutada, eriti nendel, kes selle viie päeva jooksul libedaga õnnetult kukkus või kogu aja ilma elektrita istus. Neil on oma järeltulevale põlvele küll õudusjutte talvest rääkida, et näe, ist'sin kogu talve ilma elektrita. Mäletan, et kui ise kunagi ammu esimest korda terveks päevaks elektrita jäin. Alguses oli kole küll. Pool päeva võttis aega, enne kui kergekujuline paanikahäire (elektrit pole- mida ma teen!?-midagi pole ju teha!!!- MITTE MIDAGI!!!) mööda sai ja ma avastasin, et tegelikult on asju, mida siiski teha saab väga edukalt, kusjuures väga vajalikke asju! Nimelt suhtlemine oma lapsega ilma igasuguste elektriliste segajateta (telku) ja laulsime ise (raadio) ja tegime trenni (kütsime ahju ja kogusime vee sulatamiseks lund) ja veetsime mõnusalt aega (küpsetasime) ja kuna oli ennejõuleaeg, tarisime kööki põrandale suure posu õlgi ja meisterdasime neist suure näärisoku (jõulusoku?) Ja õhtul jutustasime küünlavalgel õudusjutte ja üritasime taldrikut keerutada. Päeva lõpuks ma leidsin, et tegelikult oli väga tervistav kogemus see ilma elektrita olemine. Ja poiss oli rõõmus nagu või sees! 

Nojahh aga jätkame nüüd selle va viimase talvega. Jutt jäi siis pooleli sellega, et asutasime endid linna minema, sisseosteid tegema. Nagu näete, jäime kinni. Kohe omaenese õuel. Muideks tegelesin ma enne väljasõitmist ka tibakese "nõidumisega". Ma arvan, et enamik inimesi teab seda, et kui tõsiselt millegi kahtlase vastu valmistuda, siis seda kahtlast ei tule. Pakkisin nimelt poesõidule kaasa lisaks jõmmide topelt talveriietele ka termosega kuuma teed. Igaks juhuks. Et kui tõesti kuskile tee peale jääme.Aga jäime kinni omaenese koduõuel ja mehel oli tükk tegemist, et sealt välja saada. Aga ega see meest ei morjendanud, õnn ja rõõm oli tal suure sildiga otsaette kirjutatud ja me sõitsime siiski oma poesõidule.

Algus oli äge! Kogu see kahe kilomeetrine teejupp oli ju poolest saadik, st. tee keskjooneni lund paksult täis tuisanud. Ikka üle põlve. Teine teepool oli aga puhas. Kahju, et ei filminud, et kuidas me sealt läbi tuiskasime. Kohati ei näinud üldse midagi, kogu esiklaas oli paksult lumine. Seisma ka poleks saanud jääda, siis oleks raudselt kinni jäänud.
Selline nägi siis auto välja, kui me oma tee pealt juba välja olime saanud. Oli väga sürr elamus. 
Teist korda enam ei teeks! Aga küllap ikka teeks kui vaja oleks! Äge, väga äge! Kahju, et ei taibanud filmida.

Muu reis kulges juba ilma sekeldusteta, nagu ikka.

Aga see lumi, need purikad. See oli niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. 
Ja mees tegi valmis selle aasta lumememme. Tal selline puhtisiklik traditsioon.
Ja minu Väike Abiline sai ometi vabalt värvid kätte ja rahus maalida. Toas muutuvad tema vanemad kuidagi kahtlaselt närviliseks kui ta maalib.
See kausi kõrval olev väike punane julla on päkapikk.

Ja pärast õues lumega möllamist, oli mõnus käia ära soojas vannis ja pärast vanniskäiku pisut komponeerida.

 Bravo! Bravissimo!