Lumesaaga ehk tuisk ehk eesti mehed ja lumi

Enamik blogisid vahendab praegu eri kantide ilmaolusid. Päris huvitav on lugeda, kuidas inimesed loodusega võitlema peavad. Kes on autoga kusagil kinni, kel lekib katus, kes ilma elektrita. Eks meiegi olime valmis, et jääme elektrita. Tavaliselt alati jääme. Aga seekord ei jäänud. Istusime hoopis nagu illikukud soojas toas, vaheldumisi kütsime ahju ja käisime õues kelgutamas.

Algas kogu lugu siis nii:

 meie suure toa suurest aknast ei näinud enam midagi. See oli vahva! Nii kaua on seda lund oodatud! Ja nüüd kohe nii palju! Kogenud maakatena sai kiirelt kontrollitud, et kas on kapis küünlaid ja saunakatlas vett ja puud toas. Kõik oli ok ja meie poolest võis torm ja maru alata! Las käia! Väga tore elamus oli õhtu otsa aknast piiluda, et kuidas lund tuleb. Sai ka fotokaga klõpsitud aga tuisu ja lumesaju asemel tulid ühtlaselt hallikasvalged fotod. Blogisse pole neid mõtet panna, sealt ei saa midagi aru.

Siit küsimus suurele ringile: mõista, mõista, mis see on?

Kes ära arvab, saab autasu!

Lumi ja meie küla mehed.

Mida teevad meie küla mehed kui lund on liiga palju? Nad tunnevad suurt ja siirast rõõmu. Nad lähevad autodega sõitma näiteks. Ärge arvake, et nad niisama sõidutavad. Oh ei. Kõik ikka asja pärast. Kes metsa veerde lauta loomi söötma, kes sauna ahju kütma. Loomulikult jäävad nad kinni. See on suur rõõm. Sest siis saab ka teisi mehi autode, maasturite, ATV-de, traktorite jms. sinna kutsuda. Nii saavad välja rallima tulla ka need mehed, kel kuskil metsa veeres mingeid eraldi hoolealuseid kinnisvarasid pole ja nõnda saavad oma rõõmu jagada. 

Kui aga kõik mehed on ilusasti lumest välja kaevatud/tõmmatud ja ilusasti naiste valve alla koju transporditud, haaravad nad telefonid ja jagub juttu kauemaks, et kuidas ja kes ikka kinni oli ja kuidas sealt siis välja saadi.

Mu oma mees vehkis ka tuisujärgsel hommikul vara kell seitse  meie sissesõiduteed tühjaks rookida. Ise hirmus õnnelik. Ma ütlen talle, et ärgu nähku vaeva, et pole ju mõtet. Kogu alevisse viiv tee ju paksu lumekorra all. 3,5 kilomeetrit. Seda ta ju ei roogi puhtaks. Et ei saada poissi kooli, tal õppimine korras, see üks popipäev ei tee talle midagi. Ei-ei, ütleb mees. Tema ikka roogib, et äkki tullakse ikka teid lahti lükkama. No ei tulda ju! Me elame ju Eestis. Meile tuleb talv alati ootamatult. Esimeste lumedega istume alati lumevangis, teed lahti lükkamata. Ja saatsin poja tagasi hommikuund magama. Mees aga kaevas edasi. Ise nii õndsa moega. Las siis kaevab. Muideks, hiljem vestlesin telefoni teel õega. Tema mees olla ka hirmus õnnelik. Nad seal maamajas elavad alles suht lühikest aega. Ikka on mehel olnud kobisemist, et see pole hea ja too pole hea. Ja nüüdalles kuulis õde oma mehe suust neid kaua oodatud sõnu kui mees päev otsa  lund rookis, et küll on ikka hea, et siia kolisime. Et ilus kohe rookida.

Nii et ärge iial öelge, et eesti mees on tundekülm ja emotsioonitu! Tal pole lihtsalt olnud küllaldaselt lund millega võidelda.

Järgmine pilt tehtud on siis hommikul vara. Tavaliselt võrreldakse millegi suurust tikutopsiga. Praegu pole topsidega midagi peale hakata. Mees kasutab mõõteriistana Väikest Abilist.

 Kohati on tuisanud ka nii suuri hangi, et lapse võiks sinna üleni sisse pista. Meile on see aga suur rõõm ja käime kogu perega päev otsa kelgutamas. Katsetame toda küngast, mis suvel tehti. Päris ok me meelest. Keset päeva astub meie poolt läbi naabrite perepoeg oma isa käsul ja tundub, et see teadmine, et meiega on kõik korras ja meid pole vaja kuskilt välja kaevata/tõmmata toob kaasa pisukese pettumuse. Ehk järgmine kord siis. Mäletan küll niisugust lumetormi siin, kus istusime peaaegu nädal otsa siin nagu üksikul saarel. Siis juhtus küll selline asi, et kui tahtsime õue küttepuid tooma minna, ei saanud välisust lahti. Oli vastu ust suure hange tuisanud. Tükk aega sai rabeldud ukse kallal enne kui ukse lahti saime. Oli ikka kino!

Tee lükati lahti alles umbes kell neli-viis õhtul.

Otse meie väravas jäi traktor lumme kinni. Õnneks oli lükkajaid kaks.

Ja see imelik vana romu linttraktor (ilma tuledeta), eks häda olukorras saadeti vist kõik masinad välja tööle. Ja siit see vapper pensionär tuleb vuhina ja mürinaga, võimas lumevall ees!Kohati oli lumevall kõrgemgi kui traktori nina otsas olev korsten. Vägev!

Aga siis oli kell viis, õues kippus pimedaks ja meie läksime tuppa õhtust sööma.Peab tunnistama, et viimaste päevade lumisus on mulle kui küpsetajale üsna toniseerivalt mõjunud. Kõigepealt tegin hirmatu laari kapsapirukat. Sõime mitu päeva. Siis koukisin kapi tagumisest otsast välja Vanaema vana vahvliküpsetaja ja see on juba kah juba mitu päeva rõõmsalt töös olnud. Nimetatud õhtul tegin kookosekoogikesi shokolaadiglasuuri ja nonparellidega. Said nagu natuke liiga rammusad. Aga rasvane/suhkrune toit toidab ka aju ja mulle tuli natuke tarkust jälle juurde. Jõudsin arusaamisele, et maailma parim toit on ikka keedukartul vürtsikilu ja musta leivaga.

Siis me pikutasime pisutJa õhtul kell kuus (see on siis tunni ajaga) oli vaatepilt selline:Need kriipsud musta taeva taustal on tuisklev lumi.

Hilisõhtul läks mees uuesti sissesõiduteed rookima. Ütles, et peab, et siis on hommikul vähem rookida. Nohh, okei, rookigu kui rõõmu teeb.

järgmine hommik, st. täna hommikul (25.11) sai ta muidugi uuesti kaevata ja poiss viidi siiski kooli.

Kuna meil oli plaan juba eile linna toiduvarusid täiendama minna aga eile me muidugi ei saanud ju kuskile, lähme siis täna.

Vaatasin aknast õue ja kahtlesin, et kas on ikka hea mõte? Kahe jõmmiga kuskile kinni jääda? Uihh, ei taha.  Aga mees ütles, et lähme ikka, varusid vaja täiendada. Ma ütlesin, et tunnistagu üles, et ta poodi niiväga ei kipugi, ta tahab lihtsalt sõitma minna. Lumemäsu sisse, katsetama, et kas jääb kinni vai ei. Ekstreemsustesse. Mehel nägu säras nagu elektripirn, noogutas õnnelikult pead. Ok. Lähme siis. Lumelabidas läks ju ka katki. Uut on vaja.

Ja suure poja tunnid lõppevad täna alles kell pool kuus õhtul.

Eks siis näha ole, et kas saame koju tagasi või ööbime kah, meie Tallinn-Tartu maanteel ja poeg kuskil kooli võimlas.

Ei tea, ehk ikka saab koju.

Loodame ja peame pöialt!

Ilusat suusailma, armsad kaasmaalased!