Minu liivateed

Olen siin paari viimase aasta jooksul omale kokku hamsterdanud päris palju erinevaid liivateesid. Enamik neist asub terrassiterpil, mõned üksikult ka laiali teistes peenardes.
Terrassitrepil ilutseb ka paar kukeharja:

Sordinimed minu liivateedel on umbes sellised: 1. Köögikata käest või 2. Tii käest, kes omakorda sai selle Köögikata käest või 3. Kaaren tõi või ...
Ainus, mis reaalset sordinime omab, on Hantington Silver ja ta on mul üks suur lemmik.

Tal on kirjud lehed ja lumivalged õied. Imeline.

TÖÖ, töö ja veel kord töö.

Tulin kuuma päikese käest ära tuppa peitu, tegin omale ühe mõnusa smuuti ja teen väikese blogimise. Õhtuti on aktiivsest ja kuumast päevast aju nii kandiline, et sealt ei tule miskitki. Mauhh magama. Vara üles, hilja voodi - nõnda rikkus majja toodi.
Võehh.
Kas just rikkust aga spinatit saab esimese satsu kohe kätte.
Hoolimata kuumadest ilmadest on nii mõndagi juba tehtud. Hoganase peenar on peaaegu korras. Ainult üks serv jäi veel hiljemaks läbi kaevata aga sellega pole kiiret, sinna istutame alles augustis ühtekomateist. Küll seal peenras on kummaline rohida-kaevata. No ei saa aru, mis seal kasvama peab, mis mitte. No ise ka naeran. Terve maikuu vahtisin seal ühe pisikese pajuga tõtt. No et kas kaevan ta välja või ei. No et kas ta on mingi ise sinna end sokutanu või see on üks peenike pistoksast pandud sordike. Praeguseks on langetatud otsus - pistoksast pandu. Järgmisel kevadel istutame ümber. Praegu ilutsegu seal Hoganase peenras.
Seal sonkides sai välja kaevatud ja jäi ootama uut paremat kohta paar punti nartsisse. Kui keegi soovib, võin paar sibulat eraldi potti panna ja saab omale:

 Teine töö, mis praegu tegemisel, on Kiviaia-peenras rohimiseraja renoveerimine. Mulle need sammukivid ei meeldinud, rada peab ikka raja moodi olema. Suures päikeses tehtud foto aga muud praegu pole. Arvestades ilmateateid - muud lähiajal ei tule ka.

Esiplaanil on mul kaks tühja laiku, seal uimerdavad need talvekahjustuse saanud roosid. Ma lasen neil veel olla. Muidu on see ala seal raja ümber mõeldud madalatele hostadele ja valitud kurerehadele. Kurerehad õitsevad praegu ilusalt.
Selle platsi peal tekkis vajadus ka taimesiltide järgi. No äärepealt oleks minihosta see kevadel katki kõblatud. Muretsesin need T-tähekujulised, pulgakesed mulle ei meeldi.

Eks neid selliseid pisikesi ja pool aega maapõues pesitsevaid tegelasi ole ju veelgi, skopooliad näiteks. Ei saa ikka ilma siltideta.
Ja ühe naljaka aiakese tekitasin mängumaja ümber:

Lapsed hiljem värvivad selle kollaseks. Tegelikult on ta taimekaitseaed usinate niitjate tõkkeks. Selle aia kõrval hakkavad kasvama lõhisleheline päevakübar, see vana taluaialill, ja roniroos Flammentantz. Väljaspool aiakest jääb madalate põõsaste rida - hekikene.

Taamal on näha meie vahva kelgumägi. Sinna ma olen viinud ülearuseid pojengijuppe-juurikaid ja lupiinipoegi. Mägi ise on tuhkkuiv aga istutatud taimed on ilusad, see on küll huvitav.

Ja järgmiseks tööks ootab mind tiigikalda renoveerimine, mis näeb praegu vot selline välja:

Või ostaks parem kitse omale? Ilus heinamaa.

Üks väike reis maikuu lõpus ehk lugu sellest, et kuidas ma omale kullerkuppe hangin.

 Türi laadale mina minna ei tahtnud. Teadagi, mis seal toimub. Alguses on palju rahvast ja palju trügimist ja pärast on liiga palju taimi ja raha pole üldse. Parem on sellisesse kohta üldse mitte minna. Aga mul on aias siiamaani valge kullerkupp puudu. Täiesti masendav. Seda on mul ju hädasti vaja.
Nojah.
Eks ma siis käivitasin operatsiooni Kullerkupp. Helistasin Ristteetalu perenaisele, kes Türil kauplemas oli, et äkki tema ostab taime ära. Ma tulen hiljem järele. Oldi nõus ja peagi saabus teade, et kullerkupp on kinni püütud ja ootab mind.
Jesssssssssss!
Kokkulepitud päeval lõingi autole hääled sisse ja vurasime Viljandimaa poole. Ristteetalu aias sai oldud mitu tundi, käisime kogu aia läbi, iga natukese aja takka pakiti mõni taim koju kaasa. Küll ma neid seal tassisin nagu kass poegi. Ühe laua peale ja siis auto juurde ja ... no kogu aeg mingi sebimine käis. Oma päris last - pesamuna - oli ju ka vaja vahtida, ei püsi ju paigal see aastane jõmm.
Hea küll.
Saime siis kõik autosse ja vurasime järgmisesse aeda. Seal polnud ma varem käinud ja mul kukkus suu - lopsti - lahti. Ma ütleks, et see polnudki nagu aed, pigem aed ühendatud lõbustuspark. Aga ilus aed muidugi ja vahtida saime jälle palju. Ja auto pakiruumi lisandus veel potsikuid taimedega.

Niikaua vahtisime, kuni leidsime kiige ja sealt pesamuna enam ära minna ei tahtnud.

Aga aed oli lahe, selliseid harva näeb ja mängimiseks (mis iganes moodi) on see aed ülihea.

Me siis mängisime ka natuke:

 Uskumatu küll aga järsku oli kell juba poolõhtune viis ja võtsime suuna Põltsamaale, kus ootas meid kolmas aed.

Seal sai imetletud suuri karvaseid mände. Vist oli must mänd ja korea seedermänd. Ja perenaise vahva hobi - seente kasvatamine!

Õhtul tegime veel treti Põltsamaa peal ja imetlesime seda tõepoolest ilusat linna.

Arva kolm korda, mis järgmisel pildil valesti on?

Järgmisel päeval kolasime veel Põltsamaa peal ja tundub, et neid vaatamisväärsusi jagub ka järgmiseks külaskäiguks. Sõitsime ära koju, sest auto pakiruumis ootas ju terve posu taimi istutamist. Ja jube väsinud olime me ju kah.
Eks ole.
Jõudsime koju ja meilikastis kiri:"Sa jätsid oma kullerkupu siia!!!"
Einohhh!!
Operatsioon Kullerkupp läks nässu. Ma olen ikka ilma kullerkuputa.
Tuleb välja mõelda Plaan B.

Õunapuude suminas ehk stiilipuhtus, väikesed vead ja kunstniku hingeelu

 Oooo, imeline aeg. Selline tunne, et tänavu näen esimest korda õitsvaid õunapuid. Küll ikka esinevad tänavu. Üks uhkem kui teine.
Hea aeg on. Osa lillepeenraid on veel umbrohtus aga herned-sibulad-oad sain maha ja Hoganase peenras saab kah kohe kord majja.
Järge ootab mu valge peenar, ohh sa armsake. Praegu on ju valge peenra sünnikuu - õitsevad õunad, kirsid, ploomid, sirelid ja tulbid. Valge peenar polegi nagu valge peenar, pigem on ta kui kunstiteos, mida ma aeglaselt loon. Nagu mõni vanaaja kunstnik, kes oma maali 30 aastat maalis.
Loomulikult on tasapisi tulpidele lisaks kõikvõimalikke erinevaid püsikuid lisandunud aga neist järgmises postituses.
Valgeid tulpe on siginenud minu aeda väga erinevaid, kõik on parajad pilgupüüdjad. Esimesel tulbifotol Verona, teisel Liberstar.

Ega ma väga stiilipuhas valge aia viljeleja ei ole. Näete ju ise, et roosad piiluvad pea igal fotol.
Järgmisena Happy Generation. Õn tõesti. Väga häppi. Juhtugu mul aias mis tahes - rottide rünnak, kehvad ilmad või juhm aednik - ikka igal aastal nad tervitavad mind uhkelt ja kaunilt.

Järgmisena Marilyn. Ilus ja muretu. Praegu on ta mul kuidagi tagaplaanil, peab teda rohkem esile tõstma, ta nii imposantne. Muidugi, vaade ülevalt on huvitav aga mitte nii imeilus kui külje pealt - liiliaõieline ikkagi.

Kui kergeid roosasid triipe valgeil õitel võib lugeda kunstniku vajaduseks valgele lõuendile koidupuna värelust lisada, siis kuldvärviline tulp Cairo on üks eksitus mu valges aias ja rottide kätetöö. Mis ei sega siiski mu stiilipuhtust, sest vaadake - ma hoian selle tulbi sees oma valget ämblikku! Jäägem stiilseks!

Aga aeg-ajalt ikkagi juhtub üht-teist, mis tekitab kunstniku hingeellu frustratsiooni. Mitu aastat sai oodatud ja nüüd see sinder hakkas õitsema. Ta spetsiaalselt ootas oma õitsemise ja tõelise pale näitamisega nii kaua, sest nii suurt istikut me enam ju välja ei kaeva ja mujale ei vii.
Seni oli ta mu aiapäevikus kirjas kui valgete täidisõitega Madame Lemoine. See sai nüüd maha tõmmatud. Ilmselgelt ta see ei ole.
Selline smuugeldaja!
Punase peaga manipulaator-spioon.
Mis ma ta'ga teen nüüd? Mu kunstiteoses on suur punane plärakas.
Iseenesest on ta ju kenake, õied täidisõielised, kompaktne. Ohh.
Hea küll. Ma lepin temaga. Jääb aktsenditaimeks ja lõpetab ida poolt mu valge aia. Edasi sealt tulgu juba mistahes värvilisi tegelasi.
Eks sealpoolne külg on nagunii juba igasugu punastega pikitud.

Kurioosum

Päevad on pikad, päikselised ja tegemisi täis. Nii võib vabalt juhtuda, et väike inimene väsib vastu õhtut nii järsku ära, et ema peab voodisse teki alla viima hoopistükkis ühe väikese natuke porise põrsa, kel' papud jalas ja müts peas.

Hea meetod ehk lugu sellest, kuidas me ube sorteerisime

Leidsin, et mul on vanast ajast jäänud üks purk põldubadega. Sinna sisse oli Kesse ruumi kokkuhoiu mõttes poetanud ka priske peotäie lillube, mis pisut nooremad. Mõtlesin, et külvaks needki maha. Aga põldube tahaks enne leotada, muidu ei saa neist järgmiseks jaanipäevaks kah asja.
Mõeldud-tehtud. Hakkasime ube sorteerima,. Kallasin nad supitaldrikusse, sealt hea noppida. Võtsin pesamuna ka appi, koos saab jõudsamini.
Alguses läkski ilusasti. Väikesed näpud muudkui tõstsid ube ühest nõust teise. Nii saime umbes 5 uba sorteeritud.
Siis käis järsku pliuh-plauh - väike käsi käis supikausist läbi ja kogu köök oli ube täis!
Edasine sorteerimine jätkus põrandal käpakil. Aga see oli hea meetod. Noppisime põldoad ühte kaussi ja lilload teise. Nagu ludinal kohe. Niisugune noppimine oli lihtsam. Kohe oli ju näha, milline uba on milline. Muidu aja neid mööda kaussi taga nagu ...