"Jõulud" sügisel

Umbes nädalake tagasi sain siis Bakkerist paki kätte. Oeh, seda ootamist. Aga kaua tehtud - kaunikene (juba vanarahvas teadis nii rääkida)

Vahepeal küll käis juba mõte läbi pea, et äkki helistaks neile ja loobuks pakist, no vat kui oleks külmad ilmad kohale jõudnud? No mida imet ma siis teen 200 krookuse sibulaga? Tänaseks päevanumbriks on nad küll kõik ilusti mullas ja murus oma pesad leidnud. Eks jääme ootele, et mismoodi see siis kevadel välja näeb.

Tasuta lisakingitused. Ehhee, kui heita pilk Naano blogisse, on näha kuidas väljamaalt tulnud pakki ronis kõigepealt kass uurima. Mina oleks peaaegu samasuguse foto saanud, ainult, et kassi asemel rebis kasti küünte ja hammaste ja tööriistadega mu armas abikaasa. Ûtles, et tahab seda käru näha. Ja tahab seda näha KOHE!

Nojah.

Lisaks sain kingitusteks veel posu nartsisse, kirgaslilli ja kotikese VALGEID hollandi sibuliiriseid. Neid saab maha panna alles kevadel, ei tea kohe, kuidas neid küll talv otsa hoidma peaks, et hukka ei läheks.

Käru pandi kokku.

Täitsa sõbralikult.

Ûhistööna.

Ja praeguseks on ta aknalaulal iluasjaks. Mikania Scandens oma potiga kükitab seal sees.

Ilus.

Aga enne tuli seda käru veidi katsetada.

Sõitis küll.

Paprikad tuppa

Eile oli siis selline päev, et kui mees hommikul õue läks, nägi, et tuul oli öö jooksul kasvuhoone mõlemast otsast lahti katkunud. Ja külm oli teinud rõõmsalt oma hävitustööd. Tomatitel olid kõigil lehed külmavõetud ja ka mu kolme paprikat oli näpistatud. Tarisime nad siis tuppa. Tänaseks on üks neist peaaegu täiesti toibunud, teised kaks veel pisut norgus. Ehk ikka saab neist kõigist asja. Kollasel on otsas 12 väikest vilja + veel mõned imepisikesed punnid, kahju kui hukka on saanud.
Kui nad tuppa olid toodud, levis toas selline ebamäärane lõhn. Loodetavasti see lõhn ei lähe liialt tugevaks, ma ei saa nagu öelda, et see just kõige meeldivam lõhn on. Aga nii halb ta ka pole, et taimi kohe uksest välja visata.
Tomatid kogusin kokku ja tarisin tuppa kappi papist karpi. Seal oli eelmine laar juba peaaegu täies koosseisus punaseks läinud. Eks täna-homme läheb tomatitoitude tegemiseks. Näiteks tomatisupp. See on päris nämma.

Igaks juhuks...

... teen ühe sissekande:
nimelt jõuab mu kallis mees remondiga kohe meie maja sõlmpunkti- elutuppa ja okupeerib selle arvatavasti vähemalt kaheks päevaks. Siin asub ka arvuti, nii et... kes teab, millal jälle saab... ohh.
Muideks! Tore uudis, millest mõni edaspidine kord kirjutan vist isegi pikemalt: Bakkerist sain ometi paki kätte! Nii et mul on nüüd 200 krookuse sibulat, rääkimata muudest. Ja kui mu abikaasa nüüd mu ühes laste ja koera-kassiga kaheks päevaks kuuse alla saadab, on meil miskit tegemist: sibulad peab mulda saama!

Kasvumajast tuppa ja muu jutt blogimisest üldse.

Kasvumaja aeg hakkab ümber saama. Viimased tomatid (ja neid pole vähe) kolivad papist kastiga köögikappi järelvalmima.

Paar taime on omale mingi viiruse vist külge hankinud. Tomatid kipuvad niimoodi imelikult lõhki minema. Loodetavasti pole see mingi ohtlik jama viirus, mis jääbki kasvuhoonesse mulla sisse ja järgmine aasta on sama jama. Supi sisse nad ju kooritult kõlbavad aga salatisse või niisama laua peale paljalt söömiseks ju ei pane.

Mehega oli jutt, et kui paprikataimed on sügisel igati ok, siis tuleb üks neist potiga tuppa. Nii ilu kui ka eksperimendi pärast. Meil neid kolm: punane, oranz ja kollane. Selline tunne, et nad said aru, et on lootust pikemale elule ja kõik kolm taime lõid paari viimase nädala jooksul õitsele ja on nüüd paksult õisi ja noori vilju täis. Me ei suutnud otsustada, et milline neist siis see tuppatulija on ja kuna nüüd meil teisel korrusel ruumi küll, tulevad kõik kolm. Kollase juba istutasin eile ümber. Teiste tarvis on vaja osta kaks uut suuremat potti. Homme nagunii linna minek, siis saab aianduspoodi sebima minna. Tore! Veel peab ostma mingisugust väetist tuppatulnutele, et ma ei unustaks jälle!

Ka Mehhiko vanikkuljus saabus nüüd tuppa. See uue akna lauapealne pole talle küll päris sobiv koht aga muud praegu võtta pole.

Muideks, avastasin, et remondi tegemisest võib toataimekasvatuses ka kasu olla! Amplipotid riputada redelile. Väga mugav.

Muu jutt ehk blogimisest üldse.

Mulle on see blogimine täitsa meeldima hakanud. Mitte ainult see, et saab lihtsa vaevaga enda tarbeks päevikut pidada, vaid et ka sugulastele/tuttavatele saab oma tegemistest märku anda (kuigi nad võiksid ju kommenteerida ka)

Käsitööblogid. Neid on vahest huvitav sirvida, inimesed teevad ikka huvitavaid asju. Sellistes asjalikes teemablogides häirib ainult see kui keegi muutub järsku väga eraeluliseks ja kampsuni kõrvale räägib pika jutu oma seedimise probleemidest või sellest, et üks mees olla talle otsa vaadanud ja et mida see küll tähendab?! Pole küll minu asi kellegile öelda mida ta kirjutada tohib ja mida mitte aga see rikub natuke seda tõsimeelset käsitöist õhkkonda.

Tegin oma blogisse ka juba mõnda aega tagasi "sildid", et keda mu pereelu teps mitte ei huvita võib ainult näiteks taimede sildile klõpsata.

Kokandusblogid. Need on ka äraütlemata huvitavad ja ka vajalikud. Kahjuks pole viimasel ajal mahti neid suuremat uurida ega end kokakunstile pühendada. Ehk mõne aasta pärast... Praegu keedame ainult putru...

Blogid teemal: nutt, hala ja armastus. OO jeh. No neid olen ma siin mõni õhtu lugenud aga ei peaks lugema, sest mul on vist igasuguse suhtetraagika vastu mingi kompleks...vist... pärast näen igasugu imelikke unenägusid. Ûks öö näiteks elasin kogu südamest kaasa kõigile õnnetutele armastajatele ja nägin unes, et mina ka selline õnnetu, et üks KUTT no nii meeldib(oli mingi keskkooli aegne miljöö), ei saa tast üle ei ümbert aga armastusest asja ei saanudki. Ârkasin siis üles, südames suur ja kurblik kahjutunne, et vaat kui kurb, et armastus lörri läks. Ja järsku taipasin: ah ma sooda, see "kutt" ju mu oma seaduslik abikaasa. Päris naljakas tunne oli. Võttis lausa naerma keset ööd pimedas.

Aiandusblogid. No arvata võib, et need on minu lemmikud. Nii kodumaised kui ka väljamaised. Neid võiks lausa iga päev sirvida. Siin ei häiri mind miski. Kõik on huvitavad, miskit juttu pole ülearust. Isikliku elu katked just nagu sobivad aiablogidesse, nad nagu täiendavad ja lisavad nö. värvi selle blogija ja tema pere pildile. Nojah, ega aed pole ju aed kui seal ühtgi inimhinge pole. Siis on ta mets või võsa.

Jah, selline mõnus lahe lugemine puhkusemomendiks kohvi ja võileibade kõrvale. Ûhekorraga nii aianduse ajakiri kui ka aiandusteemaline seebiseriaal ühtekokku.

Hullude blogid. Inimesi on erinevaid. Ma ei peagi kõigest aru saama mis siin maailmas sünnib.

Väikese Abilise suured tegemised

Mammale.



Väike Abiline ehitab ja sorteerib naelu. Väga abiks issile, kellel on siis lihtne naelu kätte saada: nad on ühtlaselt ümber maja laiali laotatud.







Väike Abiline oskab ennast juba ise riidesse panna.





Väike Abiline aitab emmel õmmelda. Emmel on selle üle väga hea meel sest üksi oleks ju igav ja töö saaks liiga kiiresti valmis.




Väike Abiline oskab lilli kasta. Eriti huvitav oli kasta neid taimi, mida emme oli juba kastnud. Nii sai rohkem muda, millega saab näomaalinguid teha.

Väike Abiline aitab emmel kreemi maitsta. Alati kui mikser kapist välja võetakse, on Abiline kohal ja ootab kannatlikult, et millal saab maitsma hakata.

Mõnikord väsib Abiline ära.

Teinekord teeb aga Abiline suure töö ära, aitab lehti ja õunu korjata.

Ja ta teeb oma tööd suure hoole ja pühendumusega sest mitte iga päev ei lase emme teda prahihunnikusse tuhnima.

See oli üks igatepidi korda läinud pärastlõuna. Mis sest, et vihma tibutas.

Päev meie talu elus

Jõudiski kätte päev, mil mees lõhkus köögi lae ära. Tegi sinna augu...


ja köök sai prahti täis.



Ja kui augule lähemale minna ja üles vaadata, avaneb selline vaatepilt. Näha on katuseaknad ja igasugu juhtmed.
Lgp. Onu Piil. Tulge palun külla. Võtke oma provva ka kaasa.Me teeme pannkooke. Moosiga.
(Onu Piil on elektrik)

Ja kui redelist üles ronida, näeb, et enam pole külma karta vaja sest teisel korral on juba aknad ees.
Ma ei tea, mis mulje meie teine korrus jätab läbi fotode minu blogi lugejatele, aga mulle endale küll teine korrus meeldib juba väga. Seal on selline õdus olemine, eriti kui õhtul tuled põlema panna, siis nagu diskosaal, tahtmine tuleb minna sinna tantsu lööma.

Väljapoolt ja hommikuvalguses näevad need aknad välja nii.







Aga mees ei jäta. August laes on talle veel vähe. Ta teeb teise augu veel.

Nojah, mida seal toas ikka passida, tolmune on ja kaua seal imetleda kuidas mees majast aukudega juustu teeb.
Õues tegemist küll.
Õunte korjamise meetod: sibulakorv puu külge ja kui täis saab, siis tuppa koogiks või sahvrisse ootele.
Paide taliõunad on parajad ära süüa, sibulõunad enamikus veel ebaküpsed.



Uue masina esitlus:

Ma siin ikka jorisesin, et ei taha enam rattaga sõita ega pikka maad käia ega redeleid mööda teisele korrusele ronida. Hoolitsev mees hankis oma kiirelt paksenevale abikaasale käru. Et kui ma juba nii jämme olen, et üldse liigutud ei saa, siis hakkab ta mind sellega vedima. Kas pole armas?

Kuniks issi ja tütreke emmevedimise käru katsetavad, jätkub ajatamine:

Ikka lillaveest läbi ja siis sobilike vahedega ilusasse uude potti. Ûksvahe tegime tiiru Jänedale laadale. Ega sealt miskit erilist kaasa toonudki, kaks maranat, mõned nartsissisibulad ja veel 5 hüatsindi sibulat. Neist kaks läks peenrasse ja ülejäänud kolm kah eraldi pottidesse ajatamisele. Suurde potti tegin sellise segu: omad tulbid+ valged nartsissid+ tumelillad krookused. Eks siis varsti näha ole, mis sealt kah välja tuleb. Unistustes on see pott muidugi väga ilus.

Ja lõpetuseks küsimus suurele ringile: kes on kapi all?