Sõnajalad jagasin kahte gruppi. Esimene sats läks minu nn varjuaeda ehk samblaaeda kuusehekiga ääristatud "toas". Seal on meil jupike vana sammaldunud kiviaeda ja trimmerdavale inimesele sissepääs keelatud. Ühel pool kiviaeda on piibelehed ja kuldking, teisel pool üks kännasmustikas.
Asplenium scolopendrium kolis kuuskedele lähemale:
... ja polystichum aculeatum cristatum tema kõrvale:
Selle kiviaia lõppu poetasin ühe hariliku pärljalataime, onoclea sensibilise.
Ülejäänud uued sõnajalad koos nipponi naistesõnajala athyrium nipponicum ja jupikese kivi-imaraga (polypodium vulgare) said täitsa uue mänguplatsi.
Tjah, aga ma arvan, et see ploomipuu, mis meil seal keset varjuaeda on, peab vist küll välja kaevatama, siis mahub veel mõni põnev sõnajalg sinna.
3 kommentaari:
OO, jaa, mis sest vanast ploomipuust kui sõnajald kord pähe on löönud :P Ja mida rohkem sa neid tundma õpid, seda ilusamaks, põnevamaks ja ihalduväärsemaks need muutuvad. Ma tea, mida ma räägin :D
Nii on jah, kes kord nakkuse saanud, ei see enam pääse. Aga kui ploomi maha võtad, kas varju väheks ei jää? Kuusk ja mänd ei anna head varju, pead lepiku istutama, seal oleks neil hea olla.
"Trimmerdavale inimesele sissepääs keelatud". :D Ma vajaksin selliseid silte oma aeda . . .
Postita kommentaar