Minu hortensia, oletatavasti Annabell, ei õitse. Kopeerisin Seemnemaailma lehelt infot, sest midagi peab ju ette võtma! Ma ei taha ilusatest õitest ilma jääda.
Üks viga on see, et meil on suht kuiv muidugi. Teine viga on see, et meil on väga paene.
Noojah, ja siis ta ei taha tuult aga meil siin tuul ainult ongi. Umbes nii, et mingu see pirtspekk minema ja tulgu 10 aasta pärast tagasi. Siis ehk juba leiaksin talle tuulevarjulisema koha.
Muld: on nõudlik mulla viljakuse ja niiskuse suhtes. Mullasegu: kõdumuld, lehemuld, turvas, liiv (2:2:1:1). Peab meeles pidama, et kõik hortensiad on lubja suhtes tundlikud, seepärast peab muld olema happeline (pH 5,0). Hortensiale meeldib niiskus. Seda on hea seostada ka tema ladinakeelse nimetusega: „hydrangea“ on tõlkes nõu veega. Tähendab, muld peab olema alati niiske.
Istutamine: avamaale istutatakse põhjapoolsematel aladel kevadel, lõuna pool aga sügisel. Taimede vahekauguseks jäetakse 1m ja istutatakse sama sügavusele kui taim varem kasvas. Auk noorele taimele oleks 30X30X30 cm. Hortensia juurestik ei ole sügav, kuid on harunev. Igasse istutusauku antakse 1/3 ämbrit komposti ja turvast, pärast istutamist kastetakse. Selleks sobib pehme vihmavesi. Mai lõpus- juuni alguses antakse väetisi: lahjendatud 1:10 sõnnikuleotist või täisväetisi – 20 g superfosfaati, 10 g kaalium- ja 10 g ammooniumnitraati 10 l vee kohta. Teistkordne väetamine 10-15 päeva pärast. Väetamine kindlustab rikkalikuma õitsemise jooksval aastal ja uute pungade moodustumise järgmiseks aastaks. Võraalune multšitakse turbaga. Sügisel põõsaste ümbrus mullatakse 20-30 cm kõrguselt.
Hooldus: hortensia reageerib hästi väetamisele. Kevadel antakse kasvu algul täisväetist mikroelementidega või siis 1m2 kohta 20-25 g karbamiidi, 30-40 g superfosfaati ja 30-35 g kaaliumsulfaati. Õite moodustumisel antakse 60-80 g superfosfaati, 40-45 g kaaliumsulfaati ruutmeetrile. Kolmas ja neljas väetamine – suvel. Hortensiale meeldib niiskus – kord nädalas antakse 15-20 l vett taime kohta, sademete korral piisab kastmisest 1 kord kuus. Võrsete vastupidavuse suurendamiseks soovitatakse kasta nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega.Taimede ümbrus multšitakse 6 cm paksuse turba või saepuruga. Mulda kobestatakse rohimise ajal 5-6 cm sügavuselt 2-3 korda suve jooksul. On olemas 2 meetodit hortensiaõite kunstlikult siniseks muutmiseks. Esimene: juurte lähedusse puistatakse alumiiniumsulfaati. Teine: põõsast kastetakse spetsiaalse sineainega, mida saab aiapoodidest.
Lõikamine: hortensia õied moodustuvad jooksva aasta võrsetel. Ilma lõikuseta muutuvad põõsad tihedaks, näevad metsikutena ja õitsemine kannatab. Kui lõigata põõsaid varakevadel tugevasti tagasi, siis moodustuvad tugevad võrsed, millel omakorda moodustuvad õisikud. Põhinõue on, et lõigataks varakevadel, et jätkuks aega õitsvate kasvude moodustumiseks. Seepärast võib lõigata juba märtsis-aprillis, kui pungad hakkavad paisuma ja näeb ära pungade asetuse. Tagasilõigatud põõsaid peab kindlasti väetama, et stimuleerida iga-aastast võrsete moodustumist. Esmase lõikuse ülesandeks on tugevate , ühtlaselt paiknevate skelettokste moodustamine. Esimesel aastal ei tohiks lõikus olla nii tugev kui järgnevatel aastatel. Istutamisel eemaldatakse nõrgad ja kahjustatud võrsed. Märtsis-aprillis lõigatakse juurdekasvud ¼ kuni ¾ ulatuses tagasi. Suuremaid põõsaid lõigatakse tugevamini .
Istutamine: avamaale istutatakse põhjapoolsematel aladel kevadel, lõuna pool aga sügisel. Taimede vahekauguseks jäetakse 1m ja istutatakse sama sügavusele kui taim varem kasvas. Auk noorele taimele oleks 30X30X30 cm. Hortensia juurestik ei ole sügav, kuid on harunev. Igasse istutusauku antakse 1/3 ämbrit komposti ja turvast, pärast istutamist kastetakse. Selleks sobib pehme vihmavesi. Mai lõpus- juuni alguses antakse väetisi: lahjendatud 1:10 sõnnikuleotist või täisväetisi – 20 g superfosfaati, 10 g kaalium- ja 10 g ammooniumnitraati 10 l vee kohta. Teistkordne väetamine 10-15 päeva pärast. Väetamine kindlustab rikkalikuma õitsemise jooksval aastal ja uute pungade moodustumise järgmiseks aastaks. Võraalune multšitakse turbaga. Sügisel põõsaste ümbrus mullatakse 20-30 cm kõrguselt.
Hooldus: hortensia reageerib hästi väetamisele. Kevadel antakse kasvu algul täisväetist mikroelementidega või siis 1m2 kohta 20-25 g karbamiidi, 30-40 g superfosfaati ja 30-35 g kaaliumsulfaati. Õite moodustumisel antakse 60-80 g superfosfaati, 40-45 g kaaliumsulfaati ruutmeetrile. Kolmas ja neljas väetamine – suvel. Hortensiale meeldib niiskus – kord nädalas antakse 15-20 l vett taime kohta, sademete korral piisab kastmisest 1 kord kuus. Võrsete vastupidavuse suurendamiseks soovitatakse kasta nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega.Taimede ümbrus multšitakse 6 cm paksuse turba või saepuruga. Mulda kobestatakse rohimise ajal 5-6 cm sügavuselt 2-3 korda suve jooksul. On olemas 2 meetodit hortensiaõite kunstlikult siniseks muutmiseks. Esimene: juurte lähedusse puistatakse alumiiniumsulfaati. Teine: põõsast kastetakse spetsiaalse sineainega, mida saab aiapoodidest.
Lõikamine: hortensia õied moodustuvad jooksva aasta võrsetel. Ilma lõikuseta muutuvad põõsad tihedaks, näevad metsikutena ja õitsemine kannatab. Kui lõigata põõsaid varakevadel tugevasti tagasi, siis moodustuvad tugevad võrsed, millel omakorda moodustuvad õisikud. Põhinõue on, et lõigataks varakevadel, et jätkuks aega õitsvate kasvude moodustumiseks. Seepärast võib lõigata juba märtsis-aprillis, kui pungad hakkavad paisuma ja näeb ära pungade asetuse. Tagasilõigatud põõsaid peab kindlasti väetama, et stimuleerida iga-aastast võrsete moodustumist. Esmase lõikuse ülesandeks on tugevate , ühtlaselt paiknevate skelettokste moodustamine. Esimesel aastal ei tohiks lõikus olla nii tugev kui järgnevatel aastatel. Istutamisel eemaldatakse nõrgad ja kahjustatud võrsed. Märtsis-aprillis lõigatakse juurdekasvud ¼ kuni ¾ ulatuses tagasi. Suuremaid põõsaid lõigatakse tugevamini .
Kuhu paigutada aias hortensia ?
Agrotehnika. Hortensia vajab kõiki tavalisi agrotehnilisi meetmeid nagu kastmine, võraaluse rohimine, kobestamine, lõikamine, võra kujundamine. Teadlased soovitavad kasta hortensiat nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega. See aitab vältida okste haprust ja annab neile tugevuse. Võsusid on hortensial kas vähe või üldse mitte. Puhastatud võraalune aitab esile tuua taime ilu. Hortensia vajab happelist mulda (pH=4-5). Selleks, et saavutada selliseid tingimusi, võib valmistada happelist väetist leivajääkidest, mida kogutakse ja kuivatatakse terve talve. Kevadel aga valatakse neile vett peale ja saadaksegi suurepärane happeline väetis. Happelist keskkonda armastavad veel rodod, sõnajalad jt. Kõik hortensialiigid vajavad pidevat väetamist iga nädal ja seda nii sügiseni välja. Aiapidajad ei soovi oma hortensiatega riskida ja katavad neid enne talve tulekut. Katmisega püütakse säilitada eelkõige juurestikku. Põõsaste ümber kuhjatakse mulda, oksad kaetakse kuuseokstega või ruberoidiga.
Täispäikeses ilma väikese varjuta kasvavad hortensiad halvasti, sest juurestik kuumeneb üle ja lehed jäävad liigse aurumise tõttu pisikeseks ja vajuvad longu.
Täispäikeses ilma väikese varjuta kasvavad hortensiad halvasti, sest juurestik kuumeneb üle ja lehed jäävad liigse aurumise tõttu pisikeseks ja vajuvad longu.
Гортенз
6 kommentaari:
No kui Sa tema mitte kõige vähematki soovi pole püüdnud täita, pole siis ka ime, et ta Sulle ei naerata:)
Võibolla on siis tegu sordist tuleneva pirtsakusega. Meil on tavaline puishortensia, pärineb stagnaajast, kasvab lahjas liivas, kus mitte miski muu ei kasva, õitseb rikkalikult ka kuivadel suvedel. Pean teda umbes sama vitaalseks kui võnk-pärgenelat. Iseasi, kui sattus äkki veesoone peale kasvama...Siis ei edene ka mitte üks raas.
Kle, kui sul on pinnas paene, siis ei päde minu soovitus dolomiidijahu kohta põldmarjadele. Siis sul sama pinnas, mis meil Põhja-Eestis, kus me korjame kilodes talveks põldmarju sügavkülma.
Oleneb mitu aastat ta Sul juba on olnud. Mul eelmisel aastal pärast esimest talve ka roosapall ei õitsenud sugugi veel. Annabel peaks teoreetiliselt õitsema ka päris uuelt puidult, mis maa seest kerkib. Kui aga vanu puitunud oksakontsusid üldse alles ei jäänud kevadeks,siis ta nii kiiresti ei jõua päris uutelt võrsetelt õitsema ning võib-olla üllatab Sind veel hiljem. Kevadine külm võis muidugi ka õiepungade alged ära võtta, nii et lehtedel midagi viga näha ei ole.
Ah nii, Tii! Sinu märkus paneb mõtlema!
Vat ma ei ole aru saanud, et kuidas teda täpselt lõigata ... ja eks tuleb vist märjemat kasvukohta otsida. Tänu hiigelsuurtele kividele maa sees esineb kohati maru-kuivi kohti
No põldmarjadele ma üritan tolmeldaja tuua Tsiili juurest, Kes teab ...
Põldmarjad on tõesti sellised taimed, et kui koht neile meeldib, siis kannavad hullupööra palju - eriti hästi kivikuhjadel ja paekivimüüridel. Kuid ka näiteks Saue savikal maal keset lagedat platsi mahajäetud potipõllunduse lapikestel oli mõned aastad arvestatav põldmarjasaak enne kui muud taimed nad ära lämmatasid. On ka varjulisi metsaaluseid, kust põldmarju saab korjata. Samas leidub ka hulk kohti, kus nad ainult rohelist massi kasvatavad - nii varjus kui lagedamais paigus.
Postita kommentaar