Suvi otsas, mis saab edasi?

Ja ongi sügis käes. Puud on küll esialgu kõik veel rohelised, kuid põõsaalune seenetab (minu aias seenetab hosta alune) ja peaaegu iga päev lendab üle maja linnuparvi. Minu fotoka ette jäi sookure parv. Aa nad lähevad ka niisuguse lärmiga, et hoia alt. On saabunud aeg, kus fotokas peaks õues olles kogu aeg nööriga kaelas rippuma. Ei või iial teada, kes jälle üle taeva patseerib ja pildistamist tahab.

Ilus muidugi.

Õhtud on jahedad aga ilusad:

Mõni õhtu olen jõmmid magama pannud ja olen niisama mööda krunti ringi jalutanud, fotokas taskus. Pole meil siin suuri mägesid, jõgesid ega järvi. Ilus aga ikka. Kodu, nohh.

Järgmine foto on pildistatud küll keset päeva. Lastele meeldivad need rajad väga, justkui labürint.

A kuidas me järgmine kevad kogu platsi jälle korda saame, seda ma küll ei kujuta ette. Noori puid täis ju! Enamik märgistamata. Aga noh, eks kevadel vaatame seda asja. Need on need toimetused mis visatakse homse varna.

Kätte on jõudnud aeg pisukeseks kokkuvõtteks.

See suvi jäi kuidagi lühikeseks. Vat ei tea, miks see nii tundub. Ka aias ringi kõndides tundub, et polegi nagu suurt midagi korda saatnud. Peamine õnnestunud (ja hästi õnnestunud!) tegemine oli maja ümbruse korrastamine. Too saunaakna all olev kõrgpeenar + varjupeenar ja sealt edasi pojengide ja rooside istutusala. See viimane on praegu tegemisel, st. parandamisel ja täiustamisel.

Sellel istutusalal kasvab ka Westerland, siin fotol proovisin jäädvustada tema värvidemängu:

Kui alles nuppus, siis on ta lausa punane ja avanede saina rohkem ja rohkem muutub heledamaks. Ilus. Mulle meeldivad sellised värvimängud. Need on taimed, mis lisavad aiale vürtsi. Aeda minnes, viskad ikka pilgu sellisele värvimängurile, et, nooh, missuke sa praegu siis oled?

Valge aiaosa jäi mul see aasta pisut hooletusse. Sinna saabus küll palju uusi sorte ja ümberkorraldusi, kuid hea ta küll välja ei näe. Nagu mingi ehitustanner. Hoolimata, et seal on suvi läbi olnud ka palju tublisid õitsejaid. Eks mis halvasti, see uuesti ja jätkame järgmisel kevadel.

Praegugi on seal valgeid õisi. Põõsasmaran Abbotswood:

No ja värv polnud seal ka päris õige. Väga roosaks kippus see asi seal läbi suve. Kevadest kuni nüüd sügiseni välja. See suvi on iseloomulik ka veel selle poolest, et pidevalt ajasin taimi ja nende kasvukohti segi. Ja kõrge valge daalia asemel ilutseb mul seal hoopis too roosa Mingus-Nicola-Peeter-daalia. Hmm. Aga hea, et ta alles on. Ta on ka ilus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see aasta oli mul hoopis roosa aiaosa.

Järgmiseks ala, mida polnudki plaanis see aasta korda teha. Aga ta on korras. Sest külvasin sinna kosmoseid:

Ja see on ilus. .... Ja seal on tokkroosid:

Tokkroosid on see aasta küll võrratud aga vihm on neid kõvasti kiusanud, kõik on nad mul upakil. Hoolimata toestamisest. Need õiekobarad lihtsalt teevad nad raskeks. Tokkroosid vajavad ikka seina või aeda, millele toetuda.

Ja viimasena ürdipeenar:

See ala on mul selline: valmis ja mittevalmis. Eks ta olegi selline "künna ja külva", paljude vaid suveperioodi taimedega ala. Nii et kaevamine jätkub kevadel. Jajahh ja sügistöidki on seal veel piisavalt.

Seal kasvas mul palju toredaid taimi läbi suve, pidevad vihmahood ei suutnudki kõike ära rikkuda. Aga kõige toredam taim on vist Kadakalt saadud lillaõieline monarda:

Jälgi pilti! Seal kasvab üks õis teise seest välja! Vahva, eks?

Päris aiahooaja 2009 kokkuvõtet veel teha ei saa. Tulbid alles maha panemata (ma küll alustasin juba ja 1/3 on vist oma uutel kasvuplatsidel), astelpajud korjamata, eks saab aiast veel kummelit ja muidki ravimtaimi. Jne. Nii et tegelik aruanne tuleb siis kui lumi maas. Nüüd aga arvuti kinni ja tööle! Mis ma rikun siin oma silmi, omal nii palju tööd teha! Sügis käes, pole siin midagi enam jorutada!