Marjakorjamine kui nõelravi ja magus plaan hellitamiseks üle talve.

Täna saime näppudele nõelravi. Korjasime nimelt astelpaju marju. Praegugi on näpud nii ai-ai.

Ilm oli ilus päikseline, just selline paras marjakorjamise ilm. Pealelõunat kogusin kõik oma lapsed kokku ja suundusime oma istandikku.

Muidu oli ju mõnus, päike soojendas toredasti, linnukesed vidistasid ja päris vahva oli koos seal aega veeta. Korjama pidime küll suure Poisiga kahekesi kuid pisemad tulid meile veendunult appi ja eriti tubli oli Väike Abiline. Uskumatult tubli! Astelpajud ju torgivad, marjad lähevad katki, vahepeal pritsis mahl silma aga hoolimata kõigest neist ebameeldivustest noppis ta hoolega marju ja oli suureks abiks.

Seekord siis aurutan marjad mahlaks. Kõige lihtsam meetod. Veel lihtsam on muidugi nad sügavkülma panna aga palju sinna ikka mahub.

Pärast võrdlesime, et kelle sõrmed on hullemini pinde täis ja vettinud. No eks kõigil võrdselt. Päris jube töö, ausalt öelda. Naabriproua V. käis vahepeal juttu puhumas. Pakkusin talle ka, et korjaku kui tahab, et head maitse- ja raviomadused ja puha aga tema vangutas pead, avaldas meile sihandese tüseda töö puhul kaastunnet ja ei tahtnud mitte käsi sellesse kahtlasesse põõsasse torgata. Eks meil oli korjamine juba lõpupoole, olime üsna tüdinud ja nägime vist üsna haledad välja. Korjates arutasime ja tuletasime meelde veel igasuguseid astelpaju korjamise süsteeme. Üks variant on, et lina maha ja siis peksad kaikaga mööda tüve. Pole proovinud ja mõtet polekski, sest need marjad niisama lihtsalt, palja raputamise peale maha ei kuku. Korjamata marjad püsivad kindlalt kevadeni okste küljes. Ja siis olen telekast veel näinud seda varianti, et oksi kus marjad küljes rulliti pesurulliga. Pole ka proovinud. No sõstardega katsetasime pisut, minu meelest läks kõik hea kraam kusagile raisku.

Rohkem meetodeid ei tea. No kolmas meetod on tegelikult veel ka. Sihuke meetod, et nüüd ootame nädalakese kuni sõrmeotsad enam ei kirvenda ja siis korjame uuesti. Kambakesi saab päris suure portsu korraga kätte.

Viimasel ajal on kogu aeg nii kiire. Valmistun laadaks. St. õmblen iga vaba hetke. Kui aga ilm on nii ilus nagu näiteks täna oli, tuleb siiski õmblustöö kõrvale heita ja sisustada päev igasugu korjamistega. Need tegevused, nii õmblemine kui korjamine soodustavad kõikvõimalike plaanide tegemist. Et mis sa seal põõsas sahistades ikka muud teed kui kirud okkaid ja ise haud peas salapäraseid plaane. Ilusaid plaanikesi, et kuidas kujundada aeda või et kuidas tulevast tiiki ehitama hakata. See tegevus jääb raudselt järgmisesse kevadesse. Ei usu mina, et sügisel aega selle jaoks leitakse. Aga plaane võib ikka teha. Klõpsisin siis ühe pildi tulevase tiigi asukohast:

Siin on siis pikkupidi näha kiviaia peenar. Otse tiigi kõrvale jääb siis see ala, kus see aasta miskit ei tehtud. Järgmine aasta aga tuleb seal suur ümberkorraldus. Kivid välja, umbrohi minema, auk tiigi jaoks, kivid tagasi ja siis taimed. Kõrgemale kaldale jäävad madalad põõsad, mõni pojeng ja juba praegu on seal platsi peal paigas leinavormis läätspuu ja roos Lucia. Põõsad ja pojengid tulevad hiljem seltsi. Põõsaid on mul olemas juba mitmeid: kolm erisugust enelat, kaks põõsasmaranat, kera-elupuu ja kääbusmägimänd. No neist ma valin, et mida võtta, mida jätta.

Teisele poole, kuhu on planeeritud ka madalam kallas, sinna mul kindlaid püsiku ideid pole veel. Nimelt ei hakka meie tiigile mitte miski varju andma. Ta jääb täitsa lagedale, tuulte ja päikese käsutada. Nii et ma pean hoolega uurima, et millised vee-püsikud üldse lepivad sellise tiigiga. Hostad ju kindlasti mitte. Aga hundinuiale sobiks vast küll.

Jajahh.

Eks selleks ongi mõeldud selline aeg nagu talv. Et kui väljas tuiskab, siis otsin välja oma raamatud ja sobran netis ja peilin välja kõige sobilikumad taimed. Kõige sobilikumad meie kliimasse, kõige leplikumad ja lihtsamad. Taimedega seal eksperimenteerima vast ei hakka. Esialgu on tiik ise kõikse suurem eksperiment üldse.

Kõik nõuanded ja soovitused on teretulnud!