Operatsioon "Seller elevandile"

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama 29. augusti õhtust, mil pimeduse lähenedes võtsin labida, aianoa, kaks suurt kilekotti ja oma vanima poja abiks kaasa ning suundusin aiamaale. Sellereid välja kaevama ja pakkima loomulikult. Igaks juhuks tegin seda operatsiooni "Seller elevandile" eelõhtul, sest mine tea neid praeguseid ilmu. Hommikul äkki sajab paduvihma või hoopis lund, kuidas ma seal siis kaevan?
Sellereid sain kaks suurt kottitäit. Lisaks toppisin kotti ka sületäie kasvus nirumaid apteegitille aga muidu ilusaid ja lopsakaid.
30. augusti hommikul saigi see sõit Tallinna loomaaeda ära tehtud. Natuke sebimist ja leidsimegi õige koha ja õige inimese, kes kraami rõõmsasti vastu võttis.Ja jälle vedas! Talitajail polnud midagi selle vastu, et meie sellerivarandus ka elevantidele kohe kätte anda.Oi-oi kuidas see kraam lõhnas! Eriti apteegitill. Selle sild-platvormini, kus meie pere siis seisis ja vantide arvamust sellerisöömisest ootas, tulid nii vägevad aniisi-selleri lõhnad, et ohohohhoo!
Elevant vist kah tundis, tal ju pikk nina?Ja ohhoo üllatust ja rõõmu! Elevant hakkaski tasapisi lähemale tulema, küllap uurima, et mida tema territooriumi peale sokutati.Muudkui tuli ja tuli.Jõudis kohale ja hakkas londiga tuustima-nuuskima.Valis sobiliku välja ja ... AMPS

Ja nii sööbki siis üks elevant sellerit! See ei pidada neil olema just igapäeva söök aga olevat kasulik ja kõhule hea!Tasapisi tuli ka teine elevant ligi ja toredasti külg-külje kõrval mugistati sellerit.

Talitaja tuli ka meie kõrvale vaatama ja rääkis meile pisut nendest vantidest. Nende nimed on Troi ja Fii (Fee?). Mõlemad tüdrukud. Nende päritolumaa järgi on nimede tähendused Kaunitar ja Väänkael. Kuigi sobiksid hoopistükkis vastupidiselt, sest Kaunitar on väänkael ja Väänkael hoopis kenama käitumisega. Vat siis.

Arutasime veel seda va toitmise küsimust loomaaias. Just nimelt ses mõttes, et kui omal aias jälle miskit ülearu, et kas võib sinna viia? Ikka võib. Miks ka mitte. Neil hea meel. Loomadel hea meel ja olekski ju imelik ära visata normaalset öko meetodil kasvatatud kraami.

Kusjuures apteegitill jäi siiski Troi ja Fii poolt puutumata. Ju siis aniisilõhn ei meeldinud. Ja sellereid süües sülitati sellerijuurekontsuke suust välja. Jätsin need külge, sest polnud ju teada, kas äkki ei saa neid loomadele kohe anda.

Väiksemad pildid on klikitavad. Pange tähele, kuidas üks elevantidest toetub süües mõnusasti kivile.

No see oli igati vinge vaatepilt ja kordaläinud üritus! Hiljem, pärast elevantide toitmist, jalutasime veel veidi loomaaias ringi ja võib rahulolevalt nentida, et see koht areneb aina ja aina paremuse poole. Igale poole küll seekord ei jõudnudki. Olime ju autoga loomaaia territooriumil. Asja pärast küll (need sellerikotid, eriti üks, olid niisama tassimiseks liiga rasked) aga ikkagi tundus natuke nahhaalne niimoodi ja pärast tiiru (lõvid-papagoid-ahvid-guanakod) ronisime autosse tagasi ja purjetasime minema. Aga lubasime järgmisel sügisel jälle tulla. Kõik olid rõõmsad, lehvitasid meile ja ütlesid, et tulge jahh.

Ja tulemegi! See oli nii vahva loomaaia külastus! Polegi vist elus nii vahvat külastust olnud.