Ettevalmistuste kõige tähtsam osa ehk aed

Sa jeerum, sa jeerum! Sügis läheneb, aeg tiksub ja mina, vabaduse ja mugavuse laps, pean end varsti jälle tööle asutama. Enne ei saa muidugi kuskile minna, kui Pesamuna on oma elumuutustega leppinud ja rõõmsalt lasteaias hakkama saab. Esimesed neli päeva, mis kestsid hommiku poole üheksast päeva poole kaheteistkümneni, on sooritatud ja kukkusid päris hästi välja.
Kui inimene on välja kuulutanud, et kohvikutepäeval ka ilutaimi müüakse ja aeda näidatakse, tuleb ikkagi tubli olla ja rohimine päevakavva võtta. Laps lasteaias andis mulle nii mõnegi vaba tunni ja selle kulutasin aias.
Esimesena võtsin käsile tiikide vahelise tee ja selle lõpetamiseks kulus kaks minu lühikest aiatööpäeva.
Teiseks muidugi hull rohimine aga töö kiidab tegijat ja rohitud peenar on ikka rohitud peenar - ilus, noh!
Muidugi, minu aiastiili viljeledes tekib küsimus, et mida see mõiste - rohimine- täpselt tähendab. Aga minu aed peab looduslähedane välja nägema, nii et pole hullu, kui kuskil laamendab orashein või mõni ilutaim läheb invasiivseks kätte ära.
Järgmisel fotol on sillatee ka teiselt poolt vaadatuna.

Rohimine (mõiste seletamine Lillekasvataja moodi) - tegevus, mille käigus eemaldatakse umbrohud nende taimede ümbert, mis veel väikesed on ja ise hakkama ei saa. Märksõna - ise. Seletav näide: suurte hostade ümbert pole rohida vaja, ise rohivad.

 

Nii mõnigi taim jagas lahkelt pojakesi potti panna. Kasutasin taimede eksponeerimiseks õuel olevat vana vanni. Nägi päris tore välja-

Teised, suuremad taimed sokutasin puu alla vilusse.

Taimede müügist minu kohvikupäeval. Müüsin ikka küll. Ja sain hindamatu müügikogemuse, et milliseid taimi inimesed otsivad, mida mitte. On inimesi, kes teavad väga täpselt, et mida nad soovivad. Tulevad õue ja vuristavad soovinimekirja ette. On inimesi, kes käivad aia läbi ja näitavad näpuga, palun seda ja seda. On inimesi, kes tulevad minu pisikese "poeleti" juurde, laidavad kõik taimed maha, sest üks on invasiivne ja teisel liiga väike õis, kolmas meeldib ülearu putukatele ja neljas ei ela tema aias mitte. Jutu lõpetuseks korjab süle potte täis - mul on neid kõiki vaja! Ohh aednikud, ma armastan teid! Küll te olete toredad!

Ettevalmistuste järg ehk iluvidinad ja suunanäitajad maa peal ja taevas

Et meie õue peal ka lipp lehviks, no sellest on kah mõeldud nii mõnedki aastad. Seekord oli aga materjal omast käest ja see talv korda tehtud kuusehekist sai valitud  üks ilus sirge tüvi nüüd lipumastiks. Asukoha üle sai muidugi natuke vaieldud. Mees ütles umbes 10 aastat tagasi, et vot lipumast tuleb sinna juurviljapeenra kõrvale. No mina jälle, et kuhu-kuhu? On ikka idee! Kesse paneb lipu kaalikate vahele lehvima? Aga lipumasti ei tehtud ja rahu oli maa peal. Nüüd tuli mees, et paneme lipumasti meie mäe otsa, et siis on kaugelt näha. No mina selle peale, et no mida veel! Lipp peab õue peal olema! Ma olin ju selle aja peale juba ära harjunud tolle ideega, et lipumast seal kahe põhimõtteliselt ikkagi ogoroodina vahel on. Kaalikaid seal küll pole, küll on aga naerid, sparglid ja päevaliiliad. #EV100teraviljapeenar on kah. Ja laste palliplats ja mängumaja. Paremat kohta meil aias lipu jaoks polekski!
Aamen selle peale.
Mäe otsas käib vahest koer istumas, vahib sealt kõrgelt rebaseid ja vahest jooksevad lapsed seal edasi-tagasi suure kisaga, jalad porised ja näod marjamahlast punased. Selle peale tõmbaks pigem Jolly Rogeri masti, ausalt öelda. Aga me oleme ikkagi korralikud ka vahest ja meil on aated ja põhimõtted.
Teine suur töö oli siltide, suunaviitade ja liiklusmärkide maalimine. Mõtled küll, et mis seal siis ikka on, et kaua see vabas stiilis värvimine aega võtab. Aga no täitsa võtab, kuigi sai mitmekesi tehtud.

 Ja natuke vanu maale puuriida peale ritta meeleolu loomiseks.

Ja vaibanäituse püsti panek. Selleks sai veel üks varikatus püsti pandud, mille all laotasin redelile oma vaibad ja vana ait pakkus kah sobilikku näituse pinda. Natuke oli küll hirm naha vahel, et äkki tuleb mõnda hullemat paduvihmahoogu ja siis rikun oma vaibad ära. Aga ilmataat hoidis meid ja kinkis kohviku tarvis imeilusa ilma.

Ettevalmistused kohvikute päevaks 1. osa ehk personaalne teraapiaruum.

Kodukohviku korraldamise unistus oli meil juba ammu. Mõte tekkis ülemöödunud aastal. Möödunud aastal isegi jõudsime ideed teistele külainimestele lekitada aga pidevate vihmade tõttu jäi ikkagi ära. See aasta saime asja tehtud ja jäime rahule. Ühine otsus - kindlasti teeme järgmine aasta jälle. Peale meie kohviku oli tänavu veel kaks kohvikut, tegus seppade ja kultuuriprogrammiga külamaja ja tubli hobune, kes kaarikus rahvast sõidutas.
Ürituse ajal ei tulnud mulle meelde mitte üht pilti teha. Mõned siiski sai tehtud ENNE ja mõned PÄRAST. Tänu nendele saan ka natuke muljetada ja alustame ettevalmistustest.
Oi seda mäsu ja mässamist! Meil algasid ettevalmistused juba 2 nädalat varem. Oli vaja luua mõned teatud olmetingimused ja iluvigurid, milleta inimene end mitte hästi ei tunne. Võtame või kasvõi sellise lihtsa asja nagu see hea koht (nagu mu vanaema ütles) või metsapeatuse koht või koht, kuhu kuningas jala käib. Euroopa uhkemates sisustusajakirjades vahest ikka on imetletud läikivaid lumivalgeid vannitoa sisustusi, jälgigem, kuidas luuakse valmis eht- maalähedane personaalne teraapia ruum.

Kõigepealt siis mees kaevas, kolkis ja madistas ja valmis sai taoline kitsamat sorti puumaja. Sees on saepuruplaadist vooder, peal laudadest  vooderdis.
Uks ette on puhas taaskasutus. Ei mina tea, kust see vana klaasist aknaga uks meile kuuri alla sai. Kole oli ta, tolmune ja altservast ikka üsna kannatada saanud. Lapsed said ukse puhtaks rookimise töö enda kanda ja pole midagi öelda, väga tublid oldi ja madistati hoolega ukse kallal.

Uks sai värvitud ja kohale paigutatud. Klaasukse läbipaistvust pole karta, kauneim pitskardin mu riidekirstust (äkeste Köögikata sokutas selle ükskord mulle?) teeb tööd korralikult. Varjab ja ilutseb.

Kala sai sinna maalitud mõeldes ühele konkreetsele aiablogijale, samas sai puumaja omale veel kaks uut nime: Kalamaja 16 ehk Kuldkalade viimane peatuspaik. See viimane on küll rohkem sümboolselt. No ühesõnaga - luulelendu see maja igal juhul tiivustab.

Lisaks küünlaalusega peeglile on seal ka õmmeldud kott ajakirjade ja mõne raamatuga. Noh, et kui tekib vajadus midagi lugeda näiteks. Küünlaalusega peegel on otse loomulikult ennustamiseks või vaimude väljakutsumiseks.
PS.: selle maja tegelikku otstarvet tõenäoliselt tuleks teadlastel veel uurida aga personaalse teraapiaruumi nime on ta auga ära teeninud. Meie külalistele eilsel kohvikupäeval mõjus ta küll väga õnnelikuks tegevalt - kõik olid väga naerused, kui sealt tulid.
Jajah. Rohkem huumorit ja ilu meie igapäeva, lugupeetud kaaskannatajad!

Kolm kohvikut aastas?

Meil on siin juba mõnda aega kibe askeldamine käinud. Meie külas toimub ka kohvikute päev. Esialgu küll tagasihoidlikumalt aga see ongi hea. Algajale kohvikupidajale käib selline reedene toimetamine küll. Et ehk ei lähe liiga rahvarohkeks vaid jääb normaalseks ja toredaks. Müts maha nende ees, kes Avatud Talude Päeval osalevad ja omaenese õuel 200 -500 inimest nö ära võõrustavad. Tublid inimesed. Meie esialgu prooviksime võimalikult lihtsalt.
Aga töö ja ettevalmistus on tuline. Saagisime, klopsisime, rohisime. Mees ütles, et kui teeks kolm kohvikut aastas, saaks aia päris korda. Heh. Tõenäoliselt vist ikka ei tee.

Mis meil siis pakkuda on?
Esiteks kohvik muidugi. Viinamarjad vedasid meid alt, pole teps mitte valmis veel aga meil on kohvi ja kooki ja teed ja kokteili ja kuuma juustu.

Teiseks teen soovijaile väikest aiaekskursiooni ja panin potti mõned taimed müügi jaoks.

Kolmandaks on meil vaipade näitus-müük.
Ja neljandaks muidu mõnus olemine. Ehk laseb ilmataat ka olla. Meil on küll kohviku tarvis katusealune aga mingit tormi laamendamist see vastu ei peaks.
Ja kunstilist elamust saab ka. Ja kui inimesed kohale tulevad, siis saab meeldivate ja huvitavate inimestega vestelda ka.
Jõudu ja edu meile selleks päevaks. Hiljem kirjutan ettevalmistustest pikemalt.
Peaasi, et vihma ei tuleks ja nalja ikka saaks! (tänase päeva mantra)

Järjekordne vaade

Tiikidevaheline tee on valmis ja põdrakanep möllab õitseda. Kõik muud kah. Aga viinamari hilineb kuu aega, praegu pole miskit söögikõlbulikku veel.

Thelale

Täna algab aiablogija Thela viimane teekond. 

Olid mulle läbi neti ja läbi aedade huvitavaks ja toredaks kaaslaseks.

Nii mõnedki jutud jäid pooleli.

Sind ei unustata.

Kuidas seda saakski. Nii mõnigi taim vaatab mulle aias otsa - näe, minu said Thela aiast!

Aitäh, et olid olemas.

Kui saad, siis reinkarneeru ja tule tagasi!