esmaspäev, 26. september 2011

Vormid

Kui mujal peenardes annavad peamiselt etendust erkkollased tageetesed, siis valges peenras erivormilised lehed.



Kraapisin seal täna tunnikese, eks mul on mõned kompsud valgeidki tulpe maha panna. Vat siis vaatasingi, et vaat kui kenad segadused mul seal on. :) Seal ju värvikirevaid sügiseputisi pole, mis tähelepanu huvitavatelt vormidelt/lehtedelt ära tõmbaksid.

pühapäev, 25. september 2011

Sügis? Neh. Omamoodi. Pöördeline ja ilus.


Sügis. Hullumaja, mis taimed teevad kui aednik aias rohimise asemel linnas koolipingis istub ja loodab targaks saada. Nii see on jah. Sellepärast polegi viimasel ajal siia midagi kirjutanud. Aega pole. Järgmise õppesessioonini on nüüd küll poolteist kuud aega, nii et ehk leian aega natuke ka aia jaoks. Hädasti oleks ju vaja!!!
Maasikad on paraja võsa tekitanud. Taimepoegi saab sealt ämbriga. Jääb üle ka kui kellegil peaks soovi olema.
Et meil järgmine aasta kartuli-maasika kasvatus hukka ei läheks tõi üks naabrimees koorma sõnnikut. Kogu pere oli kohe seal, vaat et jalgupidi sõnnikus imetlemas.
Egas mitte sõnnikut, kohale vedaja oli imeline:



Need esimestel piltidel kärusse topitud tageetesed kolivad mujale peenraisse, tehes ruumi tulbisibulaile. Läksid teised ülemõistuse laiaks see aasta.
Õnneks on mul see aasta maha panemist ootavaid sibulaid vähem kui mullu.
Lõpetatud sai ometi ka selle suve projekti teine osa, turbapeenar:


Sinikapõõsas sai sekka istutatud ja ka kaks jõhvikamätast. Vana palk sai sinna sätitud kui sild-astumise/istumise alus. Turbasse ju jalga toetada ei saa, pehme. 
Järgmise suve tegevusplaan on ka valmis, see ahi siis, leiva ja kakukeste küpsetamise tarvis, link. Jõudsime nimelt mehega kokkuleppele lõppude lõpuks, et KUHU see ahi täpselt tulema peaks. Vist. Vähemalt ma loodan, et jõudsime ... :)

PS.: Minu maja nime probleem ei ole veel lahendust leidnud. Nimelt ei ole mulle ikka veel vastatud. Kaua see siis teeb, kolm nädalat? Mine võta kinni, et miks neil vastamiseks nii kaua aega kulub.

teisipäev, 6. september 2011

Minu kallis ja tähtis B

Minu maja nimi.
Ma ei ela linnas. Elan maal. Minu maja aadress ei ole tänav ja number vaid tal on nimi. Ja nimeks on tal Borka talu.
Ennevanasti oli ta nimeks Vaadu talu aga sel ajal kui ma maale kolisin ja selle maja ostsin, see oli siis 14 aastat tagasi, pärandus Vaadu nimi koos maadega tema õigusjärgsele pärijale siinsamas lähedal ja nii jäi minu maja sootuks ilma nimeta. Nii avanes mulle võimalus oma kodule nimi anda. Esialgu tundus see väga keeruline. Et mis nimi see küll olla võiks? Selge oli, et nime panen vanade kommete kohaselt. Taludele ei pandud nimesid vanalgi ajal mitte huupi ega valitsuse näpuga vehkimise peale vaid millegi-kellegi järgi, mis seda talu iseloomustaks.  Aga ei kasvanud mul suuri puid, mille järgi võiks nimetada, ei voola siin jõgesid, pole järvesid. Samuti ei tahtnud ma panna majale nime oma tegevusalade järgi, lihtsalt ei tulnud pähe ühtki paraja pikkusega suupärast nime.
Väga levinud oli vanal ajal ka peremehe järgi talu nimetamine. Ja see idee hakkas mulle meeldima. Ja kuna mul tollal rohkem mehi majas polnud kui mu poeg Borka, nii saigi maja omale Borka nimeks. Kinnitati maja nimeks nii 12- 13 aastat tagasi ja on praeguseks kirjas igal pool kaartidel, tunnustatud ja omaks võetud külarahva ja kohaliku omavalitsuse poolt ning loomulikult minu perekonna poolt uhkusega hoitud ja armastatud.
See olin ju mina ise, kes alles mõned aastad tagasi hakkas talunimede rohkemat kasutamist siin meie kandis propageerima, algatades küla lapiteki tegemist. esimene link kui lapitekk oli valmis ja pidu, teine link kooskäimistest  ja kolmas link selle loo algusest.

No vat. Elad siin ilmas oma elu nii hästi või halvasti selles masu-mölluses eestimaal. Töökohti on vähe, palgad on väiksed, lasteaiakohajärjekorras istusin aasta otsa aga ikka olen olnud rahul ja rõõmsameelne, sest eestimaa on ilus ja minu kodu on ilus ja minu pere on ilus ja ...
... aga nüüd sain kirja vallavalitsusest maaameti nõudmisel, et muutku mina oma talu nimi ära. Ei kõlbavat. Et see B seal nime alguses ei sobivat. Muutku P-ks või pange üldse uus nimi.
 Et nemad olla suvel uue seaduse vastu võtnud ja tänu sellele on nad võtnud õiguse minu kodu nime muuta. Seadus, link.
Kopeerin lõigu mulle saadetud kirjast:

1.                 Võõrtähti mida eesti omasõnades ei kasutata (nagu näiteks: c, š, z, ž, q, w, x, y) võivad sisaldada üksnes võõrkeelsed nimed  ja kuna kohanimede puhul kehtib eestikeelsuse nõue, siis eestikeelsed nimed võõrtähti sisaldada ei tohi. Seega tuleb ümber nimetada taolised nimed nagu: Hygiene, Kuhlbachi, Mayeri, Warangu.  Kui tegu on pühendusnimedega siis tuleb nimeks määrata isiku täisnimi koos kõigi ees- ja perekonna nimedega.
Võõrtähti võib kasutada ainult füüsilise isiku nime kasutamisel pühendusnimena ja sel juhul peab nimi olema koos eesnimega  (Georg Lurichi park).

2.                 Ei ole soovitav kasutada võõrsõnalisi eesnimesid (Barbara, Diana, Dorise).

3.                 Võõrsõnade või võõrkeelsete nimede kasutamiseks maaüksuse nimes peab olema ajalooline või kultuurilooline põhjendus.

.................................................................................

Teate, see on puhas solvang! Mul võttis pisara silma, ausõna! 12 aastat on see maja oma nime kandnud, pole kellegil midagi ta vastu olnud. Miks rakendatakse seadusi tagasiulatuvalt? Nii pikalt ka veel?
Noored pered kolivad Eestist minema, öeldes, et kodu on küll armas ja kahju on lahkuda aga elada siin ei saa. Et tööd pole ja seadused ei kaitse inimesi. Ikka omaette imestasin, et kuidas siis nii hullusti pettuda saab. Aga näe, nüüd olen ise olukorras kus hakkaksin hea meelega kohvreid pakkima. Ma ei tea, kas ma ikka tahan elada riigis, kus ühe poja nime järgi võiksin vabalt oma maja nimetada ja keegi ei küsiks, et mis nimi see selline on aga teise poja nimi on seadusega keelatud. Seadused esitavad mulle nõudmise, et oma esimese poja järgi talule nime panna tohin ainult siis kui mu laps surnud on pühendusnimena.
Aitäh, Eesti Vabariik! Panid oma seadustega ühe kolme lapse ema nutma! Aitäh!

pühapäev, 28. august 2011

Pinnid, õunad ja rabarbrilehed


Üks tänase päeva ülesannetest oli korjata natuke marju. Lapsed tulid appi ka aga Väikepoiss leidis, et sõstrad on liiga väikesed noppida. Ebamugav. Tema valis vähe suuremad. Pirnid nimelt. Pinnid, nagu ta ütleb. Pinnipuu on meil küll veel nooruke kuid see aasta hullu moodi täis ja ega neil miskit viga polegi! Kivisrakke pole üldse, maitse paras magus. Enne kui toed alla saime, jõudis üks oks kahjuks katki minna.


Teiseks ülesandeks oli koledate õunte ära koristamine. See sai kah tehtud. Ühtlasi tegin foto antoonovka koledatest õuntest. Nõrganärvilised, ärge vaadake!!!!!!!!


See on mingi haigus, mingi mädanik või seen. Kole-kole-kole. Ja selliseid koledaid õunapuntraid on terve puu täis. Ei tea, kas piisab vaid ära korjamisest või peaks millegagi pritsima ka? 
Õunte korjamisele pidin oma abilised ikka käsutama aga kolmanda töö juurde, see oli see lehekivide paika panemisele, tuldi rõõmsalt ja aktiivselt, üliaktiivselt kaasa. Tassiti kõik oma töövahendid kohale ja puha. Ehitamine aias on puhas rõõm, mängude kuningas. Kambakesi saimegi oma rabarbrilehed paika. Ikka selle aasta lemmikkohta: kasvuhoone ette.


Ühe tegin kausikujulise ka aga selle kujuga ise eriti rahul pole. Aga eks ta ole kogemuseks ikka.


Praeguseks on see pentsik leht siiski endale ideaalse koha leidnud. Tütre mängu-rannapeenras, Roosa Printsessi ujumisbasseinina.

PS.: Tomatikemüüse sai ka tehtud ja natuke sai peenraid rohitud. Nii et korras päev! Asjalik. Sai teostatud päeva pea-ülesanne: laisklemisest tuli võitu saada. :P

Köögivili on tagurpidi ilivigöök.

Esimene viinamarjapidu on peetud. Saime korraliku kausitäie nämmat kraami ja hilisemaks maiustamiseks jäi kobaraid veelgi. Need pole küll valmis veel, hapud. Tuleb aega anda veel.
Kasvuhoone on üldse see aasta tubli olnud. Kurki on liigagi palju. Mul on vist aasta norm juba purkides. Ja neid tuleb veelgi. Tomatid on ilusad ja neid muudkui tuleb ja tuleb. Samuti on esimesed purgid tomatikemüüset sahvrisse taritud. Maisist on rahval isu täis. Viimased maisipead hautan mõnes pajaroas toiduks. Mais on kasvuhoones kasulik taim. Mitte ainult, et lastele kommivaba magusat vaid see taim on ka omamoodi indikaator. Kui kurjamid-kahjurid oma hävitustööd alustavad, teevad nad seda maisi kallal. Seal on teda palju lihtsam tuvastada kui kurgilehtedelt näiteks. Kedrikust on jutt siis praegu. Samuti on maisi julgem pritsida sest söödav osa on lehtede sees peidus. Pole karta, et just pritsitud taimedelt minnakse vilju noppima nagu seda kurgiga võiks juhtuda.
Marju on see aasta rohkem kui mullu. Moosi ma teha ei viitsi. Marjad hoiustan sügavkülmas ja aurutan mahlaks. Ka õunu on lootust saada. Ainult antoonovka üllatab mind. Halvas mõttes. Jube palju on puu otsas mädaõunu. :( Eks õunad lähevad ka mahlaks. Koos astelpajumarjadega. Needki on küpsed ja saak ilus.
Köögivili on see aasta kidur. Ei saanud kartulit ega porgandit ega sibulat. Ube ikka saab sest külvasin ju hilja. Aga kasvavad kenasti, lootus saagile püsib.
Kõrvitsat, suvikõrvitsat ja patissone saab ka.
Kõige ilusama saagi aga andis mulle see aasta küüslauk. :)


Mul on nimelt sedasorti kinnisidee, et küüslauk hävitab viiruseid, nii on kogu mu aed seda kraami täis. Kurgi soolamiste aegu tõmbasin posu üles, no on ikka kobakad!
Ja lõpetuseks üks pisike aiatöönipp augustikuuks. Praegu on paras aeg koristada äraõitsenud  suvikuid ja kärpida püsikuid. Kobestada ja kohendada, et peenrad ikka ilusad oleksid, mitte mingid sasipuntrad. Ajutiselt võib nii lillepeenardesse jääda kaootilised mustad mullalaigud. Ega nad seal kaua ole, augustis on kombeks taimedel laiutada. Aga seniks võib häiriva laigu katta mõne koduloomaga. Ilus karvane värviline loom on silmale ikka ilus vaadata. :)


*****************************************************
Okeeei. Suvine laiskus kiusab aga täna on ilus ilm ja selle võiks toimekalt mööda saata:
1. kausitäis tomateid kemüüseks keeta ja purgistada
2. lõigata, rohida, kärpida kiviaia peenart
3. õunapuude alused koledatest õuntest tühjaks teha
4. natuke marju korjata
5.kivilehed paika panna, pildistada ja blogis tehtuga eputada :)

teisipäev, 23. august 2011

Ja vot mis me siis teeme oma turbaga. Ja tsemendiga. Ja liivaga. Ja saepuru ja puukoorepuru ja ... jne


Kui köögikatad pääsevad augustis vahest köögist välja ka, võib avastada, et august on päris kunstipärane kuu. Värviline. Vormiline. Salapärane. Ja muinasjutuline. Siia on näiteks keegi kuldnupp-põõsa istutanud:


Seda põõsast peaks proovima kuidagi tekstiilis jäädvustada. Muidugi mõnel vihmasel päeval. Need ilma vihmata päevad kulutaks parem aiatöödele. Kurb küll aga august on lõpusirgel ja suvi hakkab läbi saama. :( Lühikeseks jäi. :( Veel tahaks. Ehk on september ja oktoober ka veel piisavalt soojad ja suvised. Saaks veel teha seda kõike mida suviti ikka.



Siin on nüüd turbapeenra lõpetamine poole peal. Kooremultsh sai otsa. Aga tõotab päris viisakas asi tulla.


Vahva kui sügise saabudes mustikapõõsad punaseks värvuvad, saab ilus olema!
Mustikataimed, nii kultuursed kui metsalised, on paigas ja ruumi jäi veel ühele sinikapõõsale ka.
Mees lubas selle rabast tuua. Mees üldse lubab kole palju. Poetasin täna hommikusöögilauas, et prooviks ka ühe (MA KORDAN: ÜHE!) rabarbrilehe "kivi" teha ja tulemus oli see, et mees tegi kärutäie segu ja meie kuurialune on neid "ühtesid" täis.


:D Tuleb kohe see va Thela tiigilugu meelde. Naised ka ei õpi mitte. Ma oleksin pidanud vist sirelilehest rääkima, oleks soovitud tulemus olnud. :D
Aga iseenesest väga kena muidugi. Ehk ongi hea, et meeste arusaamad millegi meisterdamisest kerge suurushullustuse/masstoodangu/no kui ma teen, siis ma ikka teen - tulemuseni viib.  Nii saab kuskile sellise rajakese kohe teha. Ühe linnukausi vormisin ka ja pärast proovis mees veel lehtpuu-saepuru seguga katsetada.


Aga vist sai kehva see segu. Kurtis, et ei hakka kokku. Tea, mitu päeva peab nüüd ootama, ehh? No et kuivad on ja neid vaadata saaks, et kas õnnestus või mitte? Hästi põnev.