Kes õitseb, kes mitte

Ometi anti ka sooje päevi. Vastutasuks alustas kolm sorti krookuseid õitsemist. Ühed neist on uued. Nimes ei julge ma kindel olla, sest sildike on talve jooksul nimetuks muutunud. Mälu järgi oletan, et ehk pidi Gipsy King olema. Värvi järgi otsustades aga vist ei ole. Liiga heledad.

Ja tundub, et minu Kanada rodol võttis see kevadine külm õienupud ära. Sest talve lõpul olid pungad igati ok välimusega, praegu aga tunduvad kuivanud. Paha lugu küll, tal muidu nii ilusad õied. Teised rodod on korras ja tõenäoliselt rõõmustavad mind varsti oma ilusate õitega.

Nii et siis kevad, jah.

Ilm pole suurem asi. Kord sajab lund, siis vihma, siis midagi ebamäärast ja siis kõike korraga. Ka praegu tuleb taevast alla mingisugust ... ebamäärast ... ma arvan, et see on vaimselt traumeeritud lumi, mis tuleb küll (sest kõrgemal pool anti käsk) aga mõtleb viimasel hetkel ümber ja muutub vihmaks. Noh, et tulgu kevad, ta ei viitsi enam. Et kaua võib. Öelgu ülemused mida tahavad.

Vahete-vahel tiirutan vähe õues kah peenarde vahel. Siis, kui parajasti seda meeleheitel lumememme taevast alla ei pudene. Ja kui tuult ja vihma pole. Selliseid ilusamaid momente on praegusel ajal ikka ka. Kontrollin taimede seisu. Et kuidas kah on.

Üldiselt on küll. Ilusad ja uued on kõik olemas. Ja vanadel pole ka miskit probleemi. Tänu öökülmadele enamik taimi ei kiirusta ja lumikellukeste õitsemine kestab kaua ja mõnuga.

Valgeõielise laugu Mount Everest on talv pinnale lükanud. Viskasin mulda peale, ehk säilub kuigi külmakahjustus on näha.

Karulaukude otsad on väljas. Nämm. Varsti saab saaki.

Luuderohi on möödunud aastal hoogsalt arenenud, ronib juba üles mägedele.

Ja lumeroosike teeb ilusat õit. Ahh mul nii hea meel, mis sest, et taimeke veel suht väikseke ega loo uhket puhmast, mida teiste blogijate fotodel näha võib. Teate, niru aga oma. Teeb kohe hinge soojaks.

Kuna õue eriti asja pole, üritan toas aktiivne olla. Nii palju kui ma üldse praegu oskan aktiivne olla. Olen uimane inimene nr. 1. Aga aeg-ajalt ikkagi midagi valmib. Näiteks proovisin täna juustusufleed ehk juustukohri teha.

Ma olen elu aeg arvanud, et suflee tegemine on kõrgem kokakunst ja teadus ja iga jobu seda ikka valmis ei tee. See oli ekslik arvamus. Mina sain ta valmis küll. Natuke küpsetasin üle. Aga munade puudust praegusel ajal pole ette näha. Kui viitsin, siis teen homme jälle. Sest pere ka kiitis mu sufleekäkki ja nõudis lisa.
Mis puutub elutoa möbleerimisse, siis mööbel tuli kaunilt ja sujuvalt kohale ja näeb hulka ilusam välja kui ma loota oskasin. Eks ta oli ju üsna põrsas kotis ostmine, tavaliselt ma nii ei teeks, et ostan tugitoole, ilma et seal enne mitmel korral istumas ei käiks. Aga praegu ma lihtsalt teistmoodi ei viitsi. Hea on ju osta nii, et teed ühe telefonikõne ja ütled, et valige ilusaim ja et oleks pehme ja liiga kallis ka ei tohi olla. Ja teised vastavad, et hea küll, teeme nii. Ja pärast muretsevad, et kas ikka jõudis ilusasti pärale.
Selline võiks elu kogu aeg olla. Selline mugav ja käepärane.

Sisustamine on muidugi pooleli. Teen hiljem ikka korraliku läikivate piltidega vintage-stiilis postituse kah. Praegu ju tugitoolvoodil ja tugitoolidel korralikud katted puudu, kardinad ikka veel need vanad rohelised ja punaseroosamustakirju lõimevaip alles paberi peal kavandina eksisteerimas. Aga fluidum ja õige mekk on seal toas nüüd olemas ja küpseb tasapisi aina mõnusamaks.

Tugitoolid, värvid ja muu selline jõul ehk mis sobib ja mis mitte

Homme siis peaksid kohale jõudma minu uued tugitoolid. Ootusärevus on suur. Nagu miski jõul, mis sest, et ise maksan selle kinni ju.
Aga nooh, ega mul polegi praegu midagi targemat teha, kui tasapisi koristada ja elamist ümber sättida, et kõik, kes mul siin elada tahavad, ikka ära mahuksid.
Värvide üle sai nüüd mõelda, nii et pea paistes.
Roheline värv jääb ära, sest meil siin vahepeal juba oli hullult roheline kõik.
Sinine värv jäi ka ära, sest ta on loomulikult väga-väga ilus aga ta on mul siin kah olnud juba. Ja sinine värv mõjub külmalt. Ei mina külma taha.
Ilusad helehallid, beezid ja kollased jäävad ka ära. Need heledused kestaksid meie majas tõesti vaid nädala. Heal juhul.

A ma tahan värve oma maja kõige populaarsemasse tuppa. Ilusaid magusaid küpseid värve. Apelsine, kohvi ja kakaod, küpseid punaseid tomateid, kuldset mett. Minu värvid minu toas peavad olema söödavad, lausa nämmad.

Ja homme algab ümberkorraldus. Lahe!

Poetan siia mõned lingid, kust saab ideid :'
https://www.youtube.com/watch?v=fi6lu7hszEI
https://www.youtube.com/watch?v=DY2wFGD0A_4
https://www.youtube.com/watch?v=km8SE-n2Fsc
https://www.youtube.com/watch?v=nDm0BWCPbbw

Sipelgate saaga, vist kolmas osa.

On saabunud ilusad soojad kevadpäevad. Öösiti veel külmetab aga see ongi hea, siis loodus ei kiirusta ja kulgeb ka meie perele sobivas rütmis.

Aknalauapõllundus nagu edeneb ja ei edene ka. Vist ostsin lolli peaga halba mulda. Nii aeglaselt pole mul iial taimed kasvanud. Aga mõned tomatitaimed juba on ja need on ilusad. Peakski täna üle kontrollima, et kas oleks neid veel vaja külvata või aitab kah.

Kasvuhoones sai kah juba siblitud. Külvitegevust seal loomulikult ei toimu veel.

Põhiline tegevus on nn päikese kontrollimine. Seesama, mida koer kõrvaloleval fotol teeb. See on tähtis tegevus ja võtab aega ja keskendumist.

Muideks aga - käes on märts - plirts-plärts, ja nagu keskkonnaametist mulle eelmine aasta öeldi, sipelgad hakkavad tegutsema. Kuna meil on lisaks nn avalikule pesale kuuseheki sees paar pesakuhilat veel, jõudsime järeldusele, et mees ise katsetab need elukad ümber kolida. Tegelikult pole seal ju midagi keerulist. Vähemalt praegu me arvame nii.
Nojah, sipelgad hakkavad tegutsema. See tähendab, et nad kolivad kogu kambaga pesa ülemistesse kihtidesse, nii et mustab kohe. Pole varem sellist vaatepilti isiklikult näinudki. Mustab tõesti:

Algul ajas mees neid kotti, hiljem kuhjas lihtsalt kärusse, sipelgad suht uimased, püsisid kärus küll.

Mina samal ajal lõikasin oksi teisel pool kuusehekki, et teistele pesadele ligi pääseks. Need jäid veel kolimist ootama sest pesad on kuuskede varjus pimedas ja jahedas. Ei seal olnud veel ühtegi elumärki. Peab ootama, kuni pesad rohkem soenevad, siis saab mees veel nendega edasi-tagasi marssida.

Päris palju sai oksi. Kuuseheki alumised hekisisesed oksad puha kuivanud.

Sipelgad olid oma pesa ehitanud meie talu piirikivi peale. Mudane ta praegu fotol on aga piirimärk on näha.

Mudane sellepärast, et kui pesa on ära viidud, tuleb sinna vees lahustunud mürki kallata. Kasutasime siis seda, mis kõrval fotol.
Eks siis näha ole, mõikab või ei.
Nagunii on mul kahtlane tunne, et ega see aktsioon ühe kevadega vist ei piirdu. Isegi kui üks emane maha jääb, kukuvad kohe edasi tegutsema, need va sipelgad. Aga ma eelistan oma aeda endale hoida. Tahaks ka üle mitme aasta mõnd plomi suhu pista.




Ja esimene grill sai ka tehtud. Vägeva tossuga. See oli lahe.  Need kuivad kuuseoksad olid hea hakatus ja püsikute varsi on praegu ju meeletult.  Täna jätkan püsikuvarte korjamist.

Väike ülevaade

Täna on tuult ja täna on päikest, see tähendab, et maa taheneb ja varsti saab minna rõõmsalt õue tegutsema. Tööpõld on lai.
Esiteks tuleb minna mulda riisuma:

Müstiline, kas pole?
Mis puutub talvitunud taimedesse, nii suurtesse kui väikestesse, tundub, et enamik on alles ja tunneb end hästi. Ainus taim, mille juures kukalt kratsisin, oli jaapani vaher, see pisike, möödunud aastal soetatud taimeke on kah ühe mutihunniku otsa kerkinud, loodetavasti on juured alles ja korras.
Eriti uhke on tiigrisabakuusk:

Nagu purskkaev. Roheline purskkaev.

Üks pisike kevadine pettumus on ka. Kenasti on uutele sortidele nimesildid juurde torgatud aga tekst siltidelt siiski kadunud. Nii et märkimisväärset kasu neist polnud. Omast arust kasutasin küll õiget markerit. Aga noh, eks siis üritab tasapisi õite järgi tuvastada.

Igihaljad püsikud on lahedad, juba loovad toredaid vaateid. Järgmisel fotol loovad mustad lumeroosid (seemikud saadud Tii käest) kamba peale esimest tõeliselt uhket õit ja esiplaanil on kaukaasia hanerohu mätas ja kivirik Shneewittsheni puhmik. Ai-ai, valged õied!

Varakevadised vaated on tagasihoidlikud ja lagedad aga paljutõotavad. Nii tore, et see kevad ometi kord tuleb!

PS.: läksin ikka kah õue täna, mis sest, et tundus maru külm tuul olevat. No oli kah aga terrassile ta ei ulatunud, seal kuumendas päike. Sopsisin natuke roniroos Indigolettat. Teatavasti mässisin ta ju selleks talveks mitmekordselt kinni. Kilekate on loomulikult juba ammu maha võetud, polnud ju õiget talvegi. Täna kraapisin vanu lehti ja mullakatet vähemaks, kuuseoksad jäid ikka peale veel. Mõlemi terrassiroosiga on põhimõtteliselt sama lugu. Linderhof ja Indigoletta vajavad mõlemad pisikest okste ülevaatust ja kärpimist aga suuri kadusid pole kumbagil.
Peenraroosidega pole veel tegelenud. Kasvuhooneroos on aga 5+ seisundis, seal kraapisin isegi ülearuse mulla eemale juba.
Päevitasin/logelesin ka natuke terrassil kuumava päikese käes nagu vana kõuts ja lõin nurru. Hea ikka see soojus, kuumus, kevade lähedus.

Ökonoomne

Mis mul siin praegu ikka muud teha on, kui enamuse ajast toas istuda ja koristada. Ões oleks ka muidugi üht-teist teha aga nende tegemistega käivad praegu kaasas sellised asjad: 

... need on märjad ja porised käpad. 

Märtsi nimetatakse rahvakalendri järgi paastukuuks ja üldiselt vastab see kah tänapäeval tõele. Ikka peab paastuma, säästma ja ökonoomne olema. Millega kokku ei saa hoida, on pesupulber jms pesuvahendid. Minu jaoks on märts pigem kiusukuu (ta kiusab mind, on alati kiusanud) ja pesukuu, sest ma muud ei tee kui koristan ja pesen. Kui aus olla, ma ei salli märtsikuud. Aga nii nagu siin elus ikka on - tugevam võidab. Nii et jääb nii, et märtsikuu asemele ei teki prauhti kohe maikuu kõige ilusamaid linnulaulusemaid päevi, õues on ikka muda ja udu-sudu ja inimene istub viisakalt ja vaikselt toas, paastub ja koristab.

Koristamiste plussiks võib öelda seda, et aeg-ajalt võib arulageda ja monotoonse küürimise asendada leiutamise ja katsetamistega. Samuti võib läheneda koristamisele rikka inimese põhimõtetega, et viskan kõik vana välja ja ostan uued. Uued on puhtad, uued on head, uued läigivad. Nii ma mõtlesingi, kui vaatasin oma magamistoa raamaturiiulit. Ja jõudsin järeldusele, et iga raamatut seal riiulis pole ka vaja, asendaks sahtlitega. Sahtleid ehitama ei hakka, sahtleid asendavad ilusasti igasugu kastid. Läksingi uljal sammul poodi, et tuua sealt kaks kuni neli kasti. Plastmassist, ilusad, kergesti puhastatavad, sobilikku värvi. A tutkit. Ei meeldinud mulle see valik, eriti ei meeldinud mulle nende hinnad. Ühe hind 8.- eurot. No annan ma jee paastukuul vabatahtlikult eurod ära. Ega ikka ei anna küll. Heh. Kastide eest? Pane veel mõned eurod otsa, saad juba väikese kummuti koos sahtlitega. Nii et kaste me poest ei osta. Teeme ise. Ökonoomselt. 

Kõigepealt võtsin toidupoest kaasa kaks papist kasti, neid seal ikka hunnikutes on. Siis koukisin välja ühe kanga, mis on mulle eriliselt meeldinud ja on hoitud senini kui silmatera. Siis on vaja veel PVA-liimi või klambrilööjat, vahet pole.

Suurest ristkülikukujulisest kangatükist sai kastidele pealmine kate:

Ja valgest kangamaterjalist ja broderiipitsist sai kastidele ilus ja viisakas vooder. Seda saab vajadusel ära võtta ja puhastada.

Ja saidki valmis.
Sinna saab nüüd sokke, mänguasju või mida iganes toppida. Ökonoomne.