neljapäev, 2. aprill 2015

Nii et siis kevad, jah.


Ilm pole suurem asi. Kord sajab lund, siis vihma, siis midagi ebamäärast ja siis kõike korraga. Ka praegu tuleb taevast alla mingisugust ... ebamäärast ... ma arvan, et see on vaimselt traumeeritud lumi, mis tuleb küll (sest kõrgemal pool anti käsk) aga mõtleb viimasel hetkel ümber ja muutub vihmaks. Noh, et tulgu kevad, ta ei viitsi enam. Et kaua võib. Öelgu ülemused mida tahavad.

Vahete-vahel tiirutan vähe õues kah peenarde vahel. Siis, kui parajasti seda meeleheitel lumememme taevast alla ei pudene. Ja kui tuult ja vihma pole. Selliseid ilusamaid momente on praegusel ajal ikka ka. Kontrollin taimede seisu. Et kuidas kah on.
Üldiselt on küll. Ilusad ja uued on kõik olemas. Ja vanadel pole ka miskit probleemi. Tänu öökülmadele enamik taimi ei kiirusta ja lumikellukeste õitsemine kestab kaua ja mõnuga.
Valgeõielise laugu Mount Everest on talv pinnale lükanud. Viskasin mulda peale, ehk säilub kuigi külmakahjustus on näha.


Karulaukude otsad on väljas. Nämm. Varsti saab saaki.


Luuderohi on möödunud aastal hoogsalt arenenud, ronib juba üles mägedele.


Ja lumeroosike teeb ilusat õit. Ahh mul nii hea meel, mis sest, et taimeke veel suht väikseke ega loo uhket puhmast, mida teiste blogijate fotodel näha võib. Teate, niru aga oma. Teeb kohe hinge soojaks.


Kuna õue eriti asja pole, üritan toas aktiivne olla. Nii palju kui ma üldse praegu oskan aktiivne olla. Olen uimane inimene nr. 1. Aga aeg-ajalt ikkagi midagi valmib. Näiteks proovisin täna juustusufleed ehk juustukohri teha.


Ma olen elu aeg arvanud, et suflee tegemine on kõrgem kokakunst ja teadus ja iga jobu seda ikka valmis ei tee. See oli ekslik arvamus. Mina sain ta valmis küll. Natuke küpsetasin üle. Aga munade puudust praegusel ajal pole ette näha. Kui viitsin, siis teen homme jälle. Sest pere ka kiitis mu sufleekäkki ja nõudis lisa.
Mis puutub elutoa möbleerimisse, siis mööbel tuli kaunilt ja sujuvalt kohale ja näeb hulka ilusam välja kui ma loota oskasin. Eks ta oli ju üsna põrsas kotis ostmine, tavaliselt ma nii ei teeks, et ostan tugitoole, ilma et seal enne mitmel korral istumas ei käiks. Aga praegu ma lihtsalt teistmoodi ei viitsi. Hea on ju osta nii, et teed ühe telefonikõne ja ütled, et valige ilusaim ja et oleks pehme ja liiga kallis ka ei tohi olla. Ja teised vastavad, et hea küll, teeme nii. Ja pärast muretsevad, et kas ikka jõudis ilusasti pärale.
Selline võiks elu kogu aeg olla. Selline mugav ja käepärane.


Sisustamine on muidugi pooleli. Teen hiljem ikka korraliku läikivate piltidega vintage-stiilis postituse kah. Praegu ju tugitoolvoodil ja tugitoolidel korralikud katted puudu, kardinad ikka veel need vanad rohelised ja punaseroosamustakirju lõimevaip alles paberi peal kavandina eksisteerimas. Aga fluidum ja õige mekk on seal toas nüüd olemas ja küpseb tasapisi aina mõnusamaks.

4 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Tugitool näib küll üsna mõnusana. Huvitav oleks seda vintage-posti täies ilus ja uhkuses näha.

Aga aiajutu võiks copy-pastega igakevadisest millisest tahes varasemast postitusest mistahes aastasse üle kanda.

Kui toas on soe ja mõnus ja pehme ja laual nii hea ja peen suflee, siis on elu ju lill:), mis sinna vihma ja märja kätte ikka nii väga igatseda. Jõuab ka aias veel mütata nii, et vahel villand saab

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Mina olen ka arvanud, et suflee on mingi imeasi ja isegi meistrid keeravad selle tuksi kui keegi kõrval aevastab aga ju Sa oledki meister :) tugitool tundub mõnus, näeb hea välja ka :) jään ka klantspilte ootama :D

mustkaaren ütles ...

Hea suur diivan, kas padjakesi ka tuleb?
Suflee on mulle, supikokale, arusaamatu asi, Jaan Tätte topeltgarantiiga arusaamatuse osas. Respekt sind.
Ilus valge tuba, laps kiiktoolis akna all, helged heledad meeleolud.

Eve Piibeleht ütles ...

Elu on mugavaks läinud jah. Kõike peale toidu saab koju tellida. Saaks tegelikult toitu ka, aga kallivõitu on.