Kompositsiooniharjutus nr. 1

Enne kui inimene oma ideed teostama hakkab, peab mõtteid koguma ja einevaid võimalusi kaaluma. Ja mõtteid ei saa koguda, kui neid enne laiali ei puista, et siis suuremad ja magusamad killud kokku korjata ja paika panna.
Juulikuu tuleb mul huvitav.

PS.: hamsterdasin täna veel ühe brunnera - variegata, ühe suviku - bacopa ja hariliku kuuse vormi - nidiformis.

Kadriorus (pildipostitus)

Umbrohuaednik ehk majaesise peenra remont 1. osa

Vat mõni kasvatab hostasid, mõni päevaliiliaid, mõni kadakaid ja mõni värvilisi porgandeid. Mõnel on viljapuuaed, mõnel pojengimeri, mõni ronib pintsettidega mööda alpiaeda ;)
Imeline.
Mina aga olen vist umbrohuaednik. Tassin metsast omale härjasilmasid, kellukaid ja istutan nad kapsapeenrasse. Eile, näe, pügasin suure hoole ja armastusega vesiheina-tutti, mis mul lilletünnist välja on kasvama hakanud. Vajus teine liiga piklikuks - ilus, ümar vorm on parem.
Eile oli imeline ilm. Lootsin, et ehk on tänagi selline, saan oma eile alustatud töö lõpule viia, aga tutkit! Vihma sajab. Ja mitte vähe. Eile kuivama viidud pesu laperdab vihmas ja tuules, tööriistad jäid tööpaigale ... ahh ... kuri vihm, ei, täna ma sind küll ei vajanud! Ainuke asi, mis selles vihmas head on, on see, et vajutab eile valmis saadud peenraosa kohevust veidi kokku. Nojah, ja muidugi silub meie äsja valminud õuetreppi.
Mis ma siis tegin eile? Õhta kella poole üheteistkümneni välja? Võtsin käsile oma majaesise keeruga peenra, mis on olnud kunagi ravim- ja maitsetaimede peenar, siis teerada, mis kaetud muruga (ja see projekt läks totaalselt metsa) ja kõige viimasena kõrvitsapeenar.
Eks ma juba eelmine aasta vaatasin, et algselt plaanitud keerukujulisest mururajast ei tule midagi välja. Mõte oli ju hea aga teostus vilets. Orashein ronis kivide vahele ja tekitas sinna näotuid puhmaid ja rikkus visuaalset üldpilti. Nojah, mina su tekitasin, mina su tapan, ütles Tarass Lillekasvataja suvel 2013 ja kattis kogu raja papitükkide ja kilekotijäänustega kinni. Kivid ja mättad raskuseks peale. Idee toimis. Eile palusin poja appi, pildusime kivid pealt maha, viisime kiled prügikasti ja voila! mul oli pehme kompostmullaga täidetud vall olemas. Toodi mulle ka koormake liiva. Müüri sai kohati parandatud, liiv sai kompostmullaga segatud ja esimesed neli elanikku kolisid oma platsidele. Kaks neist on sel kevadel soetatud uued iirised Sultan's Palace ja Edith Wolford. Lisaks kolisin sinna eelmisel aastal aalujate kokkutulekul kingina saadud madala kollase iirise, vat ma ta nime ei mäleta. Aga ta õitses mul see aasta ja on üllatavalt hoogsalt paljunenud. Oma koha leidis ka Köögikata käest saadud dammeri tuhkpuu. Paar iirist on mul veel sinna panna ja muud ma sinna ei plaanigi. No mõni üksik nartsiss ehk või hüatsint ... neil mul jagub, pudinaid igalpool jalus.

Praegu suuremat pilti teha ei tahtnud, ümber tööplatsi kivide hunnikud, umbrohukäru jms tööprotsess. Hiljem, kui ehk veel mõni ilus aiatööpäev antakse, saan ehk tegevuse lõpetatud, siis saab ka üldpilti ja enne-pärast pilti ja ... maiteamispilti veel.

Jätkub....

Ootame soodsat pärituult ...

Valmis! (3.osa)

Kaktus on veel oma kohale kolimata. Sõitis ajutiselt sanatooriumisse (kasvuhoonesse), sest tundis end külma suvealguse tõttu veidi haigena. Varsti kolime ta tagasi. Ei tea, kui palju mulda kaktus omale istumise alla üldse tahab? Äkki talle meeldikski just see savikas paekivikribu täis ebamäärane kahtlane aine? Või eelistab äkki puhast liiva?

PS.: Täna on ideaalne päev aianduseks: on soe, päike paistab ja umbrohud tulevad ise maa seest välja!

Siberi iirised õitsevad cum laude

Aijeeh. On ikka uhke suve algus. Ei, ilmast ma ei räägi. Mis sellest ilmast ikka rääkida. Tavaline Eestimaa suvi, kehv suusailm, nagu alati.

Vihma, lund ja tormi-iile, 

päikest, pilvi, sääski-kiile.

Kui eelmine suvi möödus tähtkirja all: kiire-kiire, siis tänane suvi on otsekui preemia selle ruttamise eest möödunud suvel. Pidu on peo otsa.  Ei jõua ära pidutseda enam. Üks laps lõpetas gümnaasiumi ja teine laps lõpetas esimese klassi. Endal sai ülikool läbi! Juhhei! Jaanipäev ja võidupüha ja pulma-aastapäev ja ... heh ... aijah, ja siis ma lähen puhkusele ja puhkan nii, et seda nägu, mööda Lõuna-Eestit!

Aga aias keegi tööd ei tee.

 Aed on hukas,

 umbrohu kogumise plaan on mokas

Õnneks on mul aias taimi, mis vilistavad vesiheina jms peale. Siberi iirised õitsevad see aasta cum laude. Olen neid sealt lõikunud iga koolilõpuaktuse eel korraliku sületäie aga põõsad näevad välja, nagu poleks sealt midagi võetud. 

Praegu õitsevad vaid sinised siberi iirised, muud värvid alles loovad nuppe. Ei plaani nemadki tagasihoidlikud olla.

Õitsema on asunud pseudacorus Double:

Oma ilusat ja delikaatset õit näitab ka iiris, mille ristime kui Kaunis Tundmatu. Ta justkui oleks siberi iiris aga ega ikka ei ole ka! Lehed on tal kaardus ja õis pigem võhumõõga oma. Aga ta on väga-väga ilus.

Ja õitseb ka Kadakalt saadud siberi iiris, mil hoopis lillakad ja mustrilised õied. Seda õit, mis nüüd pildil, on vihm vähe räsinud.

Lubadus, mida on mitu aastat lubatud ... jne 3.osa ehk siit midagi juba tuleb!

Eile hommikul nägi meie paadisild küll õnnetu välja. Eks juba eelmine aasta ma kaevasin sealt taimed välja, vedasin kivid minema ja jätsin umbrohu võimutsema.

Täna on aga hoopis teine vaatepilt!