Minu pisike "Suhkrupeedi kasvatamise ja siirupi valmistamise õpetus"-raamatukene ütles, et aeg on vist suhkrupeeti natuke üles kaevata ja esimene laar käima panna.
Kaevasin juurikaid paraja puntra ja teine samapalju jäi veel maasse kah. Eks siis näha ole, kas õnnestub või mitte. Kui siirupi maitse on jama, saab naabrionu hobune need juurikad omale.
Juurikad ma pesen, koorin, viilutan ja hakin nii peeneks kui vähegi viitsin.
Siis panen potti, kallan kuuma vee peale ja hautan neid niimoodi nõrgal kuumusel.
Hijem kurnan ja keedan/aurutan vägeval kuumusel kuni siirup pakseneb, st on nagu siirupi moodi. :)

Ega need juurikad näevad naljakad välja.
Maitselt suht maitsetud kui närida.
Aga kui niisama limpsida puhast juurejuppi, on magus küll. Kohe täitsa magus, mina seal mingit peeti küll ei tunne olevat.
Igaks juhuks korjasin viimased astelpajud ka kokku, äkki saaks neid lisades peedisiirupi maitset parandada, mis iganes ta siis poleks ...

Kui elekter läheb ära ...

.... satub inimene justkui mingisse muusse aega.

 Ajamasin on leiutatud?!

Elekter lännu, mis saab edasi? Ma ei saa õmmelda, sest lambis pole valgust, triikrauas kuuma ja õmblusmasin ei surise.

Ma ei saa õppida, sest kõik see värk käib läbi interneti ja läpaka akus jagub pauerit vaid loetud aeg.

Nii et mis ma siin pimedas siis teen? 

Panen pirru kahel otsal põlema ja hakkan oma suhkrupeeti töötlema, mis muud. Kütan puupliiti, keedan ühe hea törtsu võilillekohverüübet (täitsa maitsev, muideks!) ja hakin oma peeti.

Aga see peet on seest ilus, lumivalge :) ja siiruviiruline.

Normaalse ilmaga normaalne päev

Ometi kord normaalse ilmaga päev! Päike paistis, tuult ega vihma ei kumbagit. Üritasime seda pisut aiatööga tähistada, kraapisime kasvuhoonest viimased välja. Maisirootsud ja tomatitaimed. Riisusime paar kärutäit vahtralehti kokku, see väärt kraam uue mulla tegemiseks ja korjasime natuke veel viimaseid õunu. Sibulõunu, meie pere lemmikud.

Istutasin paar taime kasvukasse talvituma ja paar taime jälle pottidesse, et neid kasvukast tuppa viia. Üks paprika on massiliselt õitsema hakanud. :D huumor kuubis! Eriliselt pikkade juhtmetega taim.

Ja paar viimast tulbisibulapundart sai istutatud. 

Siis leidsime, et aitab küll. Muudki teha. Näiteks koerale vahtralehti pilduda

Ja päike kuldasiva puude latvasi, nii et see ilus vaadata oli, kellel aega vaadata oli, ... siia tuleb koma

Mandzuuria pähklipuu lehtedest:

Hooaja aruanne :)

Tundub, et vist võib aiahooajale kriipsu alla tõmmata. Mitte selle pärast, et mul kõik aiatööd tehtud oleks ja saagid korjatud vaid ikka selle pärast, et kõige paremat saaki andis see aasta

VIHM

ja selle saagikülluse käes lihtsalt ei pääsegi aeda muude vigurite manu.

Aga head saaki andsid ka tomatid, mais, viinamari, sõstrad, õunad.

Seevastu kurk andis kitsilt vaid kaks kausitäit, mida lapsed siis krõbistasid kui haruldast vilja. Ei raatsinud salatissegi lõigata.

No maasikad ja vaarikad kolisid selle aasta kevadel mõlemad uude kohta ja seda asjaolu arvestades oli isegi suur saak.

Pirn, kirss, ploom ..... nulliring, absoluutselt.

Mis veel?  Aaaa, no kartul andis täitsa normaalselt saaki aga õnneks mitte piisavalt. Nii et mees arvutas ja urises ja tegi järelduse, et lihtsam ja odavam tuleb ikka osta ja andis selle maa mulle maasikamaa suurendamiseks. Hurraaa!

Herned ja oad, salatid ja tillid, sibulad ja brokolid andsid oma parima, puudust neist ei tulnud. Jäi üle hoopis.

Suhkrupeet kasvab alles. Minu õpetusteraamat ei luba veel korjata. Las koguvad suhkrut veel.

Lisaks muule hankisin juurde TARKUST, aga mul pole õrna aimugi, kui palju ma seda üldse sain siis. Tarkusega on ju see jama, et sul võib ju seda palju olla aga kui seda reaalses elus kasutada ei oska, pole ta ju suurt midagi väärt. Kirjuta siis raamat või tüüta abikaasat kõrgelennulise teooriaga. Hmmmm. Ma parem ootan järgmise kevade ära ja proovin oma tarkust siis ikka praktikas ära kasutada. Nah, jutt käib ikka selle üle, et kuhu, milliste vahedega taimi istutada jms. Ja milliseid taimi üksteise kõrvale või mitte. 

Veel hamsterdasin suve jooksul hulganisti oksi ja oksakesi, millest katsetasin pistikuid teha. Mingeid lisaaineid ei kasutanud, lootsin VIHMA saagikusele ja mõni oksajupp sai omale purgi pähe. Palju läks oksakesi välja kuid palju on senini peenras, igati asjaliku olemisega. Loota on, et juured on all, iseasi kuidas neil talve üleelamine läheb. Eks tibusid loen kevadel. 

Nii palju küll tean, et kui keegi sooviks villase lodjapuu pisikest poega, siis neid on mul rohkem kui mul omal vaja on.

Eriti vahva üllatuse tegi mulle just minu pistikukasvandus.

Vat kui käisime Tallinnas, seal Kadriorus (link), imetlesime seal roose ja kui sättisime end juba minekule, nägime eemal puude all lõigatud roosiokste hunnikut. Värsket, õied olid igal juhul vägagi ilusad seal okste küljes veel. Oksad nii ilusad küll polnud aga näppisin sealt ikka ühe asjalikuma välja, tõin koju ja suskasin mulda. Kaks jupikest panin. Ja mõlemad võtsid juured alla. Omalgi raske uskuda aga nii see on. :) Ühe jätsin sinna kus ta on, pistikupeenrasse. Teise istutasin potti ja tõin tuppa potiroosiks. Eks aeg näitab, et kumb otsus see õige oli.

Sügis nagu sügis ikka :)

Täiendav kopi-paste jms

Inuliin: looduslik kiudaine, soodustab seedimist, aitab kaltsiumil imenduda, inuliini tarbimine aitab parandada luustiku tervishoiu jaoks oluliste mineraalainete imendumist.

KOPID:

Võilillekohv

Võilillejuured puhastage, peske, jämedamad juured poolitage, tükeldage 1–2 cm pikkuseks ning kuivatage õhukese kihina päikese eest varjatud kohas. Sel moel kuivatatud võilillejuuri võib aastaid hoida riidest kotis toasoojas.

Kohvi tegemiseks kõrvetage vajalik kogus kuivatatud võilillejuuri helepruuniks, kodustes tingimustes jahvatage kohviveskis ning valmistage tõmmisena masinakohv, arvestades, et jahvatatud võilillekohvi kogus on 1/3 võrra väiksem kui oakohvil.

Võilillekohvile ei ole ka maiasmokal vaja suhkrut lisada, sest kuivatatud võilillejuurtes on sahharoosi pea 20% ja inuliini 40%. Eriti maitsev on võilillekohv piima või rõõsa koorega. Võilillekohv ei häiri südametegevust, kuid mõjub toniseerivalt ajutegevusele.

Kohvi võib keeta ka röstitud juuretükkidest. Kuivatatud võilillejuured röstige pannil vähese võiga helepruuniks. Jahtunult jahvatage ja lisage 10% naturaalsele kohvile (parandab kohvi omadusi).

Kohvi võib valmistada ka ainult röstitud võilillejuurtest, kuid siis laske kohvil kauem kinnises nõus tõmmata, nii et ta jahtuks joodava temperatuurini. Jook meenutab vilja-hernekohvi. Eriti meeldiva maitse ja aroomi saamiseks segage juurde röstitud ja jahvatatud kibuvitsamarja seemneid. Ettevaatust üledoseerimisega! Kange kohv pole maitsev.

Musta pässiku kohv

Selle kohvi toorainet saame loodusest kõik 12 kuud. Tarvitseb vaid üles otsida suuremad kased ja üsna sageli leiame neil peaaegu süsimustad kuni mustjaspruunid krobelise pinnaga kasvajaid meenutavad puuseened, mida rahvakeeles kutsutakse mustaks pässikuks (Inonotus obliquus).

Seene murdmisel laguneb väline kiht kergesti tükkideks. Kohviks kõlbabki just must, krobeline ja veidi lõhestunud seenemass.

Musta pässiku tõmmis on eriti populaarne Siberi põliselanike juures. Tõmmis tugevdab organismi immuunsüsteemi, peletab väsimust ja on rahvameditsiinis eriti populaarne vähi arengut pärssiva toime poolest.

Kohvi valmistamiseks lõigake pässik kohvioa suurusteks tükkideks, röstige kergelt läbi, tampige puruks ja tarvitage nagu kohvipulbrit.

Kibuvitsamarjade seemnekohv

Pruunistage vajalik kogus seemneid ning lisage kuivatatud ja kõrvetatud võilille- või takjajuurt (1/4–1/3 osa). Selline kohv stimuleerib hästi ajutegevust ja tõstab toonust, kuid samas ei kergita vererõhku.

Pulbrit kulub koguseliselt oakohviga võrdselt.