Minu talveaed, kassid ja heina söömine

Tänu sellele, et viimasel ajal olen toataimedele rohkem tähelepanu pööranud, on näha ka tulemust: st. teise korruse lillekast on ilusasti roheline. Peab tunnistama, et selline rohelus annab elamisele palju värskust ja mõnusust juurde ja pole mina ainus, kes sellest rõõmu tunneb.
Vuffel, va sindrinahk, sättis end üks õhtu lillekasti otsa magama!
Kui teda pildistama hakkasin, ei lasknud ta end üldse häirida vaid poseeris nagu tõeline modell!
Aga pärast ma lõin ta sealt siiski minema. Mis ta magab mu jõulukaktuse otsas! Magagu mujal! Aga Vuhvi vist kujutles, et on suvi....
Mis mul seal "talveaias" siis kasvab?

Kõigepealt muidugi basiilikutaimed. Teiseks hernevõrsed ja salatkress. Täna hommikul "niitsin" siis esimese saagi! Sõime niisama, täisteraleiva ja Saaremaa võiga. Oli hea küll. Väga omapärane. Ja tervislik. Ja sinna juurde oleks sobinud vast viil tomatit vai sinihallitusjuusttükk vai vürtsilihaviilukas. Igal juhul külvasin uue portsu. Mõnsa kraam!

Ilutaimedest, mis süüa ei kõlba, on seal siis rippbegoonia, maranta ja jõulukaktus. Jah ja kassimuru. Ja kassimuru sees on ka kolm hollandi sibuliirist ninakesi sirutamas. Eelmine aasta olid nad küll potis oma eluga väga rahul.

Täna hommikul külvasin ka kolm meloniseemet. Vara küll aga kindel plaan on see aasta ikka oma melonit hammustada! Eelmine suvi oleks see ju juba peaaegu õnnestunud!

Ja pesamuna meelest olid hernevõrsed kah täiesti söödavad!

Aiapidaja veebruaris-märtsis

Mida teeb Aiapidaja hilistalvel? Veebruaris, märtsis? Oo, ta valmistub! Ta on varunud mulda, plastikust või turbast potsikuid, seemneid. Suur on rõõm üle hulga aja jälle näpud mullaseks teha. Jagada õndsa näoga potsikutesse mulda, tippida sinna seemneid. Aiapidaja laob kõik aknalauad neid potikesi täis ja siis algab ootamine. Ootamine ja valvamine. Ja oi seda õnne kui esimesed imetillukesed niitjad moodustised oma ninakesi näitavad! Kohe viib Aiapidaja järjepannu kõik oma pereliikmed, seejärel kaugemadki sugulased ja otse loomulikult ka naabrinaise imetegusid vaatama. Hea meelega viiks elektrinäitu kontrollima tulnud elektriku ka. Et näe, see on tomat ja see paprika! Ja näe, need on petuuniad. Ega ma ei kavatsenudki, räägib Aiapidaja, nende petuuniatega jamama hakata, aga ma nägin poes nii võrratult ilusate õitega taimede seemnepakki, et ma kohe pidin ikka proovima jälle!

Niimoodi käitub õnnelik ja muretu Aiapidaja, kes on oma aias ja majas ainus käsutegur.

Mina niisugune kahjuks olla ei saa. Potsikud mul on. Muld on ka. Ja seemneid on ülearugi. Aga mida mul ei ole, see on vaba aknalaud. Kui sammun aknalaua poole, käes mulda täis potsikute kandik ,astub mu tee peale ette Mees ja ütleb: Sa ei hakka seal oma veega jälle pritsima! Sa rikud oma niiskusega aknalauad ära! Kui Mehest saangi mööda, ilmuvad mu ette kolm nurruvat kiisumiisut ja murruvad: mis sul seal on? Kas meile midagi kraapimiseks? Küll on torrrrre! Mäud, lähme krrrrraapima! Oeh! Ja viimasena hüppab mu teele ette mu peaaegu kolme aastane tütar ja teatab: emme! Pesamuna sööb mulda! Ma küsin, kust ta selle kätte sai? Laps vastab: mina andsin. Akna pealt võtsin.

Aamen sellega. Ei mingeid aknalaua põllumaid!

Hoopis midagi niisugust: 

Vastlad ehk ootamatult kasulik küngas

No see aasta sai küll traditsioonilised ja asjalikud vastlad maha peetud. Hernesupi, vastlakuklite ja kelgutamisega. Kõik lasid oma liud meie künka peal ära. Pealtnäha on see küngas küll pisike kuid kuna ta seisab kallaku peal, saab seal ikka päris hea sõidu teha.
Ülesvedimisel üritasime vahepeal ka koera kasutada, ta meil lauskmaal on teinekord vedanud ja hästi asjasse suhtunud. Mäest üles aga ei tahtnud mitte vedada. Solvus meie peale ja läks tuppa ära. Eks siis vedasime ise. Ja lohutuseks sai koer vägeva vastlakondi
Aga kui mäest alla sõitsime, jooksis peni mul kõrval ja hoidis varrukast kinni. Vist sõitsime tema meelest liiga kiiresti.

Hiljem tuli meie künka peale ka külarahvast. Eriti uhke ja omapärase kelguga. Eks neilgi on pikki linu tarvis.
Nali naljaks aga see küngas on vist meie kandi kõige kõrgem mägi!

Plaan ürdipeenra ja kolimistega

Sobrasin oma vanades fotodes ja otsustasin oma plaani (A ja natuke B-d) visualiseerida. Ja kui kellelgil, kel tuleb tahtmine nõu anda, parandada või õpetada ja arvamusi avaldada, laske käia! Kõik hea nõu on teretulnud!

Esiteks siis plaan A ehk ürdipeenar. Ja natuke ka plaan B-st, ehk suure peenra kolimisest. 

Ürdipeenar on mul plaanitud otse maja esisele platsile. Seal saab siis toimuma täielik MEIKOOVER (make over) ehk siis eestikeeli: kõik uutmoodu! Vanast ajast on seal veel järel iidvanad sõstrapõõsad ja natuke tikreid. + üks vana õunapuu ja valge sirel. Nojah, ja maapind on seal pisut kaldus. Õunapuu ja sirel jäävad, ülejäänutele - tadaa! 

Järgmisele pildile joonistasin siis pisukese plaani, et kuidas see peenar peaks tulevikus välja nägema. Nimelt lükati sinna ju vana trepp ja see sinna ka jääb. Trepist edasi jääb edaspidi muruga kaetud jalgrada. Raja ääred on tähistatud punasega. Ääred laon kohalikkudest kividestKuna maapind on kaldes, plaanin kogu platsi ehitada treppi, astmetena. Astmete servi tähistavad helesinised jooned ja eks punased trepijooned muidugi ka. Lisaks ürtidele jmt. kavatsen seal muidugi ka lilli kasvatada. Sest ilu toidab ka ja mitte vähe! Nagu ma vist varemgi olen maininud, mul on siin juba vanast ajast kasvamas kahte sorti iirised, ühed sinised ja teised kollakasvalged. Ka irised tahan siia platsile paigutada. Juba kasvõi sellepärast, et on näha, et neile siin tõesti meeldib. Sinine iiris on juba paigal, joonisel tähistatud roosa noolega.

Ja selline ta mul muidu on:Juba ammu oli mul mõte, et lisaks talle veel paar erineva kõrguse ja värvitooniga sinist iirist. Tegingi juba garden.ee-s tellimuse ära. Ma ei taha just mingit kollektsiooni tekitada, lihtsalt ilusat sinist värvilaiku maja ette ja kui nad parasjagu ei õitse, on neil ju äraütlemata ilusad lehed. Vähemalt sellel minu sinisel on küll. Suured ja ilusasti kaardus.

Plaanil märkisingi uute iiriste kohad siniste joontega.

Sinna kolivad ka kõikvõimalikud maitse-ja ravimtaimed nagu palderjan ja pune. Praegu elutsevad nad plaan B lillepeenras. Kolivad arvatavasti maikuus. Hiljemalt juuli algul. Sinna kolib ka roosa kassinaeris ja oblikas. Kindlasti külvan sinna kuskile ka piparmünti ja saialilli. Ja need härjasilmad pune kõrval kolivad ka sinna. Nad süüa ei kõlba aga kuhu ma nad ikka panen? Nad ise kunagi tekkisid mulle lillepeenrasse ja on aastatega väga ilusa puhmaka tekitanud, on teine kuidagi omane.


Ja siis ootavad sinna kolimist mitu puhmast kullerkuppe. Plaanil tähistasin nad kollaste laikudega aga ma pole veel päris kindel, et just need kohad... seda vaatab kevadel kui sebimiseks läheb.
Ja lisaks kolivad sinna arvatavasti ka talinelgikesed. Need on nüüd mingid sordinelgid aga nimes ma pole päris kindel. (Snezana) Õis on tsipa suurem kui tavalisel sordil ja lokkivam, säbrulisem.
Aga nad ei paljune nii hoogsalt kui tavaline.
Vot siis selline plaan see plaan A. 

Thelale

2009 aasta algul kirjutas Thela oma blogis, et plaanib mingeid põõsaid omale aeda juurde soetada. Ma tahtsin siis juba öelda, et võtku näiteks põõsasmaranaid. Nad on ikka jube ilusaks taustaks rooside kõrvale. Kahjuks see pilt pole eriti õnnestunud aga virsikuroosa varjundiga tuhmkollased maranaõied olid nii nummid suurte kollaste roosiõite kõrval. Hüper super!

Soigumine 100%

Issver, ma igatsen kevadet! On küll, jah, ilus talv väljas suusatamiseks ja puha! Aga mis sest kasu on kui kõik on järjepannu haiged. Ohh.

Ma tahan, et tuleks päike, oooooo, need aprillikuu esimesed tõsiselt soojad ilmad! Siis kui õunapuid lõigatakse ja keskpäeval tekib tahtmine grillida lõkke peal. Kui esimesed lumikellukesed õitsevad salamisi, ise veel poolest saadik lumes. Oooooo

Ja ma tahan näha kõiki neid uusi tulpe, mis ma möödunud sügisel soetasin. Oooooo

Aga õues on külm talveilm,normaalsed inimesed suusatavad Otepääl ja naudivad talve aga meil siin ei lähe auto käima ja mina olen nohune ja niiiiiii haige. Tuleks kevad. Ma ei jaksa seda küüslauku enam närida!

Ohhh