reede, 17. august 2018

Sedasorti suvi siis seekord.

Juttu peab loomulikult alustama jänestest. Need ju nii hirmus tähtsad.
Nad on ikka nii lahedad. Kummagil oma iseloom. Kiki on seltsiv ja suhtleja. Jossi on omast arust väga tähtis ja igasugu suhtlemine talle ei sobi.
Ei ole asjatundja aga teatud märkide järgi võiks vist öelda, et Kiki on tiineks jäänud. Hirmus põnev. Loodetavasti läheb kõik hästi ja saame varsti omale jänkse juurde.

................................................

Jätkan mõned päevad hiljem:

Jänkulapsi meil ikka veel pole. Äkki ei tulegi. Mingi jäneste ninanips.
Isasega emane ikkagi nagu ei klapi. Üritab teda hammustada ja pahandab kui teine üritab ligi tikkuda.

Aga nad on nii armsad. See oleks nii vahva kui meil oleks neil terve seltskond. Pealegi olen nende hääduse ja praktilise kasu juba ära tundnud - jänkusõnnik on üks hea kraam. Ei haise, lihtne kokku kraapida, paras ports kohe kuskile peenrasse visata.

Aianduse poole pealt ... no iluaiandusega on see aasta pahasti. Lõikan praegu pealseid - meie kandis pole ikka suvi otsa eriti mingit vihma olnud - pool aeda on kärssanud. Osa priimulaid on kadunud. Hernesaak on null ja ülepäeviti riisun õunapuude alt õunapuru ja prahti kokku. Ikka kärutäis jälle komposti.
See aasta saame aga üle mitme aasta tomateid:


Ja viinamarju on jälle hulgi.



Patisson on hoos. Ka kõrvits toimetab millegi kallal.


Kõrvits läks nii suureks ja vajus kompostihunnikus laiali, et kõik ilulilled tuli jälle pottidesse tagasi istutada - nende jaoks seal peenraservas enam ruumi ei ole.



Kommentaare ei ole: