Piilusin jänkubeebide pessa. Nii põnev. Ma nii ootan juba pisikeste jäneste tulekut pesast välja. Natuke peab veel ootama! Kõrvalolev foto tehti eile, st 30. augustil ja järgmine veel kaks päeva tagasi.
Eks loe välja, palju neid seal pesas on. Tüdruk üritas lugeda, arvas, et 11. Mina lugesin neid vähem kokku. Aga eks sa ütle, et kelle pea või kelle pepu kui nad seal nii puntras on.
Pesa on neil tore - nagu linnupesa, pehme karvavooderdisega. Puudutada või paitada pole hea idee, sest kohe hakkavad tissi otsima, sebivad ringi ja vigisevad. Titad. Muidu magavad kogu aeg - nohisevad.
Emajänese meelest olen mina ohutu ja võin puuri talle sisse vaadata küll. Aga teiste jäneste vastu on suht äkiline, eriti selle noore emase vastu. Isase vastu oli kah puhta kuri, muudkui riidles ja urises, no aga siis tuli jooksuaeg ja on jälle armsakesed koos, musitavad läbi aiavõre. Rohkem ei saa, sest mina ei luba. Poegimine ei olnud talle just kõige lihtsam. Nooruke on ju. Järgmine päev oli ta kuidagi väga kõhna ja niruke.Las kosub korralikult. Ja kasvatab pojad suuremaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar