Herilase must päev, milline muld meil on, juurviljade segakülv ja ananassid kuusepuul.

Eile oli suurepärane aias asjatamise päev. Liiatigi lubas ilmajaam lähipäevadeks vett, vihma ja äikest. Nii et ajasin lapsed õue üksteist hoidma ja ise suundusin rõõmsalt rohima.
Putuklastega juhtus see päev igasugu segaseid lugusid. Kõigepealt külastas meid selline huvitav suru, kes ei tahtnud tütre käe pealt enam ära minna. Tükk aega võttis enne kui ta suvatses lauavirna vahele ronida.
Teine putukalugu on aga natuke kurb. Kuidas kellelegi muidugi.
No läksin meie teraviljapeenart rohima. Seal oli servas tühja maad, mõtlesin, et kaevan läbi ja istutan sinna mõned taimed, mis püsikupeenardes liiga jõulised laiutama aga muidu suht tavalised taimed. Aga ilusad on need taimed - ära neid ju ei viska. Harilik tõnnike näiteks.  No kaevan seda platsijuppi läbi ja vaatan, et mingi vana teepakk maas. Võtan pihku, et viskan prahikärru aga ohhoo - see pole vana teepakk, see on poolik herilasepesa, vastsed sees. Esiotsa ehmatasin õudselt ära, kartsin, et olen nüüd maamesilase pesa ära lõhkunud. No et kus selle kahju ots, eks ole?! Aga midagi pole parata, katkine pesa rändas komposti ja ise vaatasin, et no kas nüüd tuleb mesilane mind torkima sellise tembu eest. Ei tulnud mesilane, herilane tuli. Ja ei torkinud mind vaid jäigi selle koha ümber tiirutama ja oma pesa sissepääsu otsima. Ohh, mul kohe nii hale meel. Vaene herilane, maja lammutatud ja lapsed kadunud. Mees ütles küll, et vaat kui hea, augustis on neid tegelasi vähem siis. Aga mul oli ikka hale meel. Siiamaani on. Vaene väike herilane.
Aga teraviljapeenras sai hoolega renoveeritud - rohitud ja seal, kus nurmkanad olid kevadel tshillinud st siblinud ja muidu kanatsenud, sai tühjade aukude täiteks mõned saialilled istutatud. Nisu koos saialillega peaks ju ilus olema. Sümboolne kah.
Muud tera- ja kaunviljad on üsna ordnungis. Uba tuli üles jube kaua ja ebaühtlaselt aga praegu näeb see peenar väga esinduslik välja.
Väike ülevaade kah:

Porgandid-peedid-herned jäid see aasta laste hooldada ja sai külvatud uude kõrgpeenrasse. Kevadel tahtsin esimese hooga küll teraviljad sinna toredasse punutud raamistusse külida aga jäi see korv ikka muu mudru jaoks. Lihtne põhjus: kui nisu ikkagi saia eesmärgil külvatakse, ei kasvata neid keegi kuskil korvis või kõrgpeenras, ikka maas ja selles mullas, mis sul reaalselt laialt võtta on.
Heh. Mõnda aega tagasi helistas mulle Heino Laiapea. Nii toredat telefonikõnet pole ammu olnud! Nii tore, kui ilmas leidub inimesi, kes helistavad selleks, et küsida, milline muld mul aias on või mis umbrohtudega ma kõige rohkem hädas olen. No seal teraviljapeenras on üks nõianõges väga nahhaalne, ei sellest saa iialgi lahti.
Kui nüüd tulla tagasi kõrgpeenra teema juurde, siis hädas olen eelkõige iseoma rumalusega. Olin kindel, et enne mulla lisamist korvi, oli seal korralik paks kiht lämmatamaks alumisi umbrohu-tegelasi. No ei olnud. Oleks pidanud enne rohimist kah foto tegema - paiseleht ja naat olid ikka väga prisked selles kompostiga korvis. Vähe sellest. Ühes korviotsas kasvab mul mul möödunud aastal minema visatud tradeskantsia, õitseb praegu sibulate ja peeditaimede vahel.

On ikka tootsipeenar küll. Igasugust mudru kasvab seal üksteise otsas. Ahh, las kasvab.
Vahelduseks üks ilus korv kah. Viimane vana kompostikorv püsib ikka veel, sees maasikad.

 Aga nüüd ühest kuuse-nähtusest, mis esineb mul kahel pügatud kuusel laste mänguplatsi juures:

 Näe, üks ööliblikas kah pildi peal. Või äkki tema ongi mingi paha muneja?

 No sa vaata vaid, mis imelikud moodustised ma kuuselt leidsin:

Nagu väikesed ananassid.

Egas midagi. Googeldame, peame targematega nõu. Kas peaks need ananassid äkki ära korjama ja hävitama?
Lisan kommentaari, kui targemaks saan.
Kommentaar: roeline pahktäi, tundub, et see aasta teda ongi palju. Korjasin "ananassid" ära, sain väikese kausitäie. Siis ahju. Jutul lõpp. Olen halastamatu ja julm putukatapja.