Uued põõsad ehk lasteaed, ilmaolud ja lõpetuseks tunnistame pattu

Sain ka lõppude lõpuks blogima.
Mitte et vähe blogida oleks aga kord on mul arvutil midagi viga, kui korda saab, ei oska ma enam pilte üles laadida ... siis pole fotokal patareisid ja ... ühesõnaga - laiskusperiood jätkub mõnuga.
Teised ei ole laisad, teised on nii virgad ja tublid ja tegusad, et aina vaata ja imesta ja ära ei jaksa kiita! Juba kaevavad, korraldavad ümber ja kihutavad mööda maailma ringi, autod taimi täis. Mis meie maailmast saaks, kui selliseid poleks? Suur tänu veel kõigile asjaosalistele, kellele tänu saaks avaldada, et üks öösse kesköö paiku mu õue peale hulka põõsaid ja püsikuid potsas.
Lahe ikkka küll. Alles ma siin käisin Tii õue peal ja tundsin rohelist kadedust tema pügatud põõsakeste pärast. Ai-vai ja nüüd on nad minu õuel!
Abikaasa istutas nad kohe hommikul maasse, nii et kui need põõsakesed vähegi soostuvad, on neil nüüd eriti moodsat rolli mängida minu nn lasteaias.

See on see plats, kuhu alguses tasapisi üksikuid puid istutati, hiljem tekkis pesukuivatusplats ja laste mängumaja. Jooksuplatsi kõrvale jääb tarbeaed koos kolme punutud korvi ja marjapõõsastega, nn istanduseala, seal astelpajud ja krookused. Laste mängumaja ümber jääb justkui väike marja- ja ilupõõsaaed. Mingeid püsikutealasid ma sinna ei plaani. Ei sobi nad sinna. Jäävad põõsad ja pügatud muru.

Seal, põõsaste vahel kasvab küll huupi külvatult krookuseid ja nartsisse, mõningaid äraeksinud tulpe aga see on ka kõik.
Vot see valge krookus on mul super, paljuneb nagu metsaline. Vahva.

Ilmaoludest nii palju, et aeg-ajalt on hommikuti maa valge. Loodus teeb oma kauneimaid värvivigureid, pudistab härma ja kaunistab veel lehtedeta oksi.

Aga pärastlõunaks on kevad ilusasti tagasi. Ja mina pääsen õue oma kevadist lemmiktegevust tegema. Kontrollima, et kes-mis juba ärganud on. Ja ennäe imet, eelmine aasta Rahmeldaja käest saadud roniv käoking on maa seest välja roninud. Kui ma seda nägin, lippasin kohe ka selle kasvukoha juurde, kuhu istutasin Rahmeldaja käest saadud pisema käokinga ja milles ma kindel olin, et ta välja läks mul. Tutkit. Ei läinud välja! Ka seal on ilus käokinga tutsakas. Nii et tuleb pattu tunnistada - olen üks igavene ahnitseja, nüüd mul seda käokinga mitu tükki.