Läbi valge peenra jookseb salarada. Praegu on teda kerge märgata, taimed on seal veel tagasihoidlikult väikesed. Hiljem, ma loodan, tuleb sammukive lehtede varjust otsida ja valgeõielised ronijad on loonud rohelise tunneli.
Enam-vähem on mu salarada juba aimatav: ükspäev mängisid lapsed seal haldjaid ja muidu salapäraseid. Kui küsisin, et mis te seal teete, vahiti mulle etteheitvalt otsa: emme, sa ei näe ju meid praegu!
Päris valgeõieline see peenraosa enam ei ole. See on see koht, kus alustavad sekkumist valgete seas siniseõielised ja esimene neist sinistest on Köögikata elulõng.
Et see aasta seal ronimiseridval liiga palju tühjust poleks, istutasin sügisel mõne lehtertapu. Huvitav on see, et nemad näitavad mulle oma õisi vaid varahommikuti - päikesetõusuks. Kella 11-ks on õied juba suletud ja show läbi. Nii et milliste õitega ta on, seda tean siin peres ainult mina. Ja üks neist on selline:
Selles peenraosas oli mul palju kohti ette valmistatud uute tulijate jaoks. Enamik neist valged. Kohe järgmine päev pärast kokkutulekut alustasin istutustöödega ja esimeseks rivistasin uued tulijad kahte viirgu paigale. Valged paremale, kirjud vasakule, tervist ja keskele vaat! Eks seda oli vaja loomulikult grupipildi jaoks, et talletada siia blogisse fotosüüdistus minu taime-aplusest. Kui foto tehtud, istutasin maha paljasjuursed ja ülejäänud grupeerusid oma tulevaste asukohtade peale istutajat ootama. Praeguseks on enamik neist juba istutatud, oleks kõik aga viimasel ajal on seda va vihma antud lahkesti. Vihma-Vanamees suutis vaevu kokkutuleku lõpu ära oodata ja siis keeras kraanid lahti ja muudkui kallab ja kallab. Ega see paha muidugi pole, uued tulijad juurduvad lustiga.Uute tulijate jaoks oli ette valmistatud ka suht suur platsikene kollase ja kõrge lõhislehise päevakübara juures. Ma talle juba enne kokkutulekut ütlesin, et ilutse pealegi veel seal see aasta. Hiljem kolin su sealt minema. Sa oled ilus küll aga mingi hetk kukud alati külili ja toestada sind seal kiviaia otsas on praktiliselt võimatu.
No vot. Ja kui ma pühapäeva hommikul, labidas kaenlas ja uued tulijad kannul, selle platsi peale istutama suundusin, nägin sellist pilti:
Oli end täies pikkuses, nagu jonniv laps, uue platsi peale pikali visanud ja oli minu peale õige pahane: ma ei taha siit ära minnaaaaaa! Ma olen siin kõige kõrgeeeeeem!
Oh sa tobe, ütlesin mina, ega ma sind siis komposti ei viska! Ega ma ei raatsiks nii ilusat ja nii kõrget ...
Ah et ilus ja kõrge? kergitas jonnija natuke pead. Ilus jah, ütlesin mina. Sihuke peaks kohe kuidagi eraldi koos tugeva toega olema, et teda veel rohkem imetleda saaks. Mis sügis see sihuke ilma sellise kuldse iluduseta olekski? Ja et kiviaed pole midagi siin aias kõrge koht kus ilutseda. Et tahad, ma viin su päris mäe otsa? Seal saab ta omale isikliku tara, kuhu toetuda ja hoolega valitud naabrid ...
Mis naabrid! - käratas jonnija: hakkad mulle jälle tulpe varvaste vahele toppima?! Mina olen suursugune! Mind tuleks ümbritseda roosidega! Ja see roos peaks olema tumme-tummepunane
Ohh heldeke! Ei, kindlasti mitte tulpe! Ah et roosi? Ja kohe tumme-tummet? No ma mõtlen selle peale ... teen mis suudan ... annan oma parima ... ausõna!
Saimegi kokkuleppele. Uued said asuda oma positsioonidele.
Pärast lõunat hakkas sadama kui oavarrest. Istusin arvutis ja toksisin excelisse uusi taimi. Täitsa pöörane lugu, olin Aalujate kokkutulekult koju tassinud täpselt 75 uut taime! Tänud jagajaile!
7 kommentaari:
Oi, saan ma nüüd õigesti aru, et see uhkeldaja kolis juba uude kohta? Jupike temast oleks nii hästi minu suursuguste päevalillede ja jorjenite vahele sobinud ;). Et äkki tal oleks hiiglama põnev olnud kui osake temast veidike rändama läheks...
Minu kokkutulek päädis 3 uue taimega. Tulin ideegi, et ei võta üldse midagi, sest üldiselt enamus aeda läheb ümberkolimisele aga no päris tühja käega ikka ei raatsinud tagasi tulla :).
Seda kollast võib alati saada, ta on vastupidav, ei pure teda ka ükski haigus. Astu ainult läbi ja kaevame tutaka välja.
Ja sinu krundile sobiks ka lursslill väga hästi, ma arvan, kui sul seda pehmet mulda palju on ja niiskust
Nii vahva jutuajamine päevakübaraga, mul läks kohe silm suurest naerust märjaks siin. No kujutasin ette kuidas Aednik käed puusas seisab ja ennast pikali visanud jonniva taimega vaidleb. Mul endal varem seda uhket kollast taluaia kaunitari polnud aga sel suvel on naabri aia alt läbi pugema hakanud - otse minu flokside keskele. No las ta siis olla, mis ma taga ikka vaidlen!
Te olete kõik ikka ülikärmed, kõik juba rivistet ja maas ja tabelis ...
Päris priske kogus, nii toree :D
Meitel kasvas see kaunitar vanaemal kaevu kõrval. Toona arvasin, et eks ta üks umbrohi ole :D Vot, aga nüüd aednikuhakatisena paistab vanaema aed armas, floksid ja pojengid ja mis kõik veel
IHL'ile: Vat kui vahva, äkki me siis miski päev põikame teitelt läbi, ehk isegi juba see L või P. Kindlasti helistan enne ka ette!
Tingimuste järgi peaks lursslillele meitel sobima jah, kuid ta on minu jaoks täiesti tundmatu tegelane...
Nad saavadki jutust aru, päris tõsiselt
Lehtertapu ingliskeelne nimetus ongi "Morning Glory", nii et tervet päeva vastupidavate õitega sorte tuleb eraldi otsida. Näiteks selline
Ehk ikka mõni siinmail saadavatest on ka pikema vastupidamisega.
Minu lehtertapu-katsetus sattus kahjuks äärmiselt ebasobivale eelmisele vihmasele suvele. Ja ega ma parimaid sooje kohti ei raatsinud neile eraldada ka. Nii jõudiski õite näitamiseni vaid mõni üksik taim.
Postita kommentaar