Hobune närigu muru ehk ideaalne vürtsisiirup!

Mul on naabrimehe hobusest natuke kahju ka aga oma peedid hoian igal juhul endale! See oli nii vahva kemüüse, mille ma lõppude-lõpuks valmis sain!

Esialgu see küll eriti optimistlik tegemine ei olnud, ausalt öelda. Potis aurav keedus oli küll magus aga tõesti imeliku peedimaitsega. Värv polnud kah üldse isuäratav, selline porivärviline. Keedus auras potis üha vähemaks aga paremaks ei läinud kuidagi. Mind valdasid tõsised kahtlused, et mul kas lihtsalt ei tule välja või see ongi üks jama värk.
Ja viskasin, säuhti, astelpajumarjad keedusesse. Mõtlesin, et ega ta hullemaks lähe kui ta juba on.
Need, kes oma lapsepõlvest mäletavad puhast, ilma peedimaitseta siirupit, neile võin natike tarkust lisada. Nimelt lisati vanasti peedileotisele lupja. See setitas kõrvalmaitset tekitavad mineraalained põhja ja siis villiti ettevaatlikult puhas kraam teise potti.
Nii tehakse tegelikult ka tänapäeval, minge lugege või dansukkeri kodulehelt aga mina isiklikult ei tahaks selle lubjaga praegu küll katsetada. Kuidagi imelik on ja õiged teadmised puuduvad. Aga eks ma kogun neid. Talv otsa aega keemiat õppida :) Noooh, et mis see lubi täpselt üldse on ja kuidas ta suhkrulahuses käitub.

No vat. Viskasin astelpajumarjad lahusesse, keedan ja kuumutan ja maitsen ja ena üllatust: see asi muutus päris söödavaks! Peedimaitse oli küll äratuntav aga mitte enam ebameeldiv. Astelpajumarjamekk käis üle ja kokkuvõttes päris hea ja mahe tulemus!
Osa sellest kraamist sulgesin pudelisse ja mingi osa jäi potti edasi mulisema. Viskasin sinna paar tera nelki, ingveritükikesi ja kaneelikoore. Ja siis muudkui keetsin ja segasin, keetsin ja segasin ja ennäe imet, keedusest sai tasapisi paks ja veniv siirup! Ja kui nämma see oli! Maitseainete lisamine oli väga õige liigutus. Ja suhkrusisaldus nendes peetides on tõesti kõrge sest sellise koguse astelpajumarjade magustamiseks oleks mul vähemalt 2 kg suhkrut läinud. Vist.
See asi kukkus mul hästi välja! Pühitsegem!
Valmis siirupi segasin jahu ja munadega küpsisetaignaks ja see ootab külmkapis küpsisevormijaid.
Ainuke asi, mis mulle selle asja juures ei meeldinud, oli see, et keetmise ajal oli kogu köök paksult auru täis. No kole palavaks läks. Eriti teisel korrusel. Aga eks need ilmad muutuvad üha nirumaks, siis on see ka omamoodi positiivne nähtus.