Jänesed ja hostad

Emane jänks Kiki on väga uudishimulik. Ta kepsutab kohe kohale kui ma lähen jänksiaeda või lihtsalt sealt möödun.

Täna oli üle hulga aja jälle aias toimetamise päev. Rohimist. Natuke ümberistutamisi. Hukka läinud õunte kokkukorjamisi.

Ja mõned hostad istutasin ümber. Enamuses väikesed ja keskmised. Jäneste aia taha tekkis selline mõnus varjuaia nurk. Panin sinna need pisemad, mis mujal kippusid "kaduma" ja need keskmised, mis lihtsalt valede kohtade peal. Järjest siin on Bashful, Atlantis, Snowflakes, Aristocrat, minihosta Cherish, siis üks nimetu, siis Lakeside Paisley Print ja siis viimasena nurgas Teeny-weeny bikini.Kõige ette Bashfuli kõrvale mahub vist ühe veel sokutada.

Lähen vaatan, millise keskmist kasvu hosta oleks hea sinna sokutada.

Sedasorti suvi siis seekord.

Juttu peab loomulikult alustama jänestest. Need ju nii hirmus tähtsad.
Nad on ikka nii lahedad. Kummagil oma iseloom. Kiki on seltsiv ja suhtleja. Jossi on omast arust väga tähtis ja igasugu suhtlemine talle ei sobi.
Ei ole asjatundja aga teatud märkide järgi võiks vist öelda, et Kiki on tiineks jäänud. Hirmus põnev. Loodetavasti läheb kõik hästi ja saame varsti omale jänkse juurde.

................................................

Jätkan mõned päevad hiljem:

Jänkulapsi meil ikka veel pole. Äkki ei tulegi. Mingi jäneste ninanips.
Isasega emane ikkagi nagu ei klapi. Üritab teda hammustada ja pahandab kui teine üritab ligi tikkuda.

Aga nad on nii armsad. See oleks nii vahva kui meil oleks neil terve seltskond. Pealegi olen nende hääduse ja praktilise kasu juba ära tundnud - jänkusõnnik on üks hea kraam. Ei haise, lihtne kokku kraapida, paras ports kohe kuskile peenrasse visata.

Aianduse poole pealt ... no iluaiandusega on see aasta pahasti. Lõikan praegu pealseid - meie kandis pole ikka suvi otsa eriti mingit vihma olnud - pool aeda on kärssanud. Osa priimulaid on kadunud. Hernesaak on null ja ülepäeviti riisun õunapuude alt õunapuru ja prahti kokku. Ikka kärutäis jälle komposti.
See aasta saame aga üle mitme aasta tomateid:

Ja viinamarju on jälle hulgi.

Patisson on hoos. Ka kõrvits toimetab millegi kallal.

Kõrvits läks nii suureks ja vajus kompostihunnikus laiali, et kõik ilulilled tuli jälle pottidesse tagasi istutada - nende jaoks seal peenraservas enam ruumi ei ole.

Sellesamatsel issanda aastal ...

... anno domini 2018 läks meie saunakrempel nüüd kapitaalremonti.

Praeguseks on vaheseinad kah juba maas. See on natuke aegunud foto juba. Sauna asemel on tühi auk - kõik kraabiti välja. Tühi liivaauk. Aga pildistada seda ei saa sest fotole jääb üksnes pime auk, nagu koobas mingi. Eelmisel fotol käib esialgu vaid saunakatla ahju lammutamine. Ennevanasti oli seal reheahi. Ja selle reheahju põranda/vundamendi tõttu meie saunapõrand kippuski lagunema. Õhukese tsemendikihi all olid suured paelahmakad ja nende vahel tühimikud, kus kunagi oli liiv. No kivi on kivi - läheb taaskasutusse.

Vana saunaahju tellisedki ootavad oma õiget kohta:

 Paekivilahmakad lahendavad mul ühe ammuse mure - maja esine "peenar", esialgu küll kolekoht läheb timmimisele.

 See vana vundamendiserv. No nüüd ma jätkan müürijuppi ja kompostihunnik saab ilusasti raamitud. Esialgu see koht ilus küll veel ei ole aga tasapisi viisakamaks kujunemist on juba aimata.

 Sügise poole tellime koorma kildu. Kompostipeenra kõrvale jääb lihtsalt killukattega plats. Mkhm. Majandustegevusteks. Või parkimiseks.
Peenra esimene ots on juba igasugust mudru täis istutatud. Kõrvitsaid ja muid rohtseid taimi.
Et kolepiltide tõttu mõnel uni ära ei läheks, panen paar ilusat pojengi kah lõpetuseks. Esimene roosa on nimetu. Sain selle kunagi Koselt Niina käest. Väga ilus. Aitäh sulle sinna Kosele! PS.: lehed on ahtalehise pojengi omad.

Ja teine on kauaoodatud Bartzella. Möödunud aastal oli tal kah õis aga see aasta lausa viis õit juba!

Romantiseerides vanasid aegu

Täna öösel läks uni ära ja ei tahtnud enam kuidagi tagasi tulla. Pool neli hommikul. Ohh. Eks ma alguses üritasin und tagasi kutsuda - sinder ei tulnud. Kui ei tule, järelikult pole vajagi. Tegin omale ühe mõnusa kuuma tee ja lasin jänksid õues aedikusse jooksma. Õues tundus lootustandvalt mõnus (päike piilus, kõik lõhnas) aga vilu. Tuiasin veel maja vahet aga veendusin, et tuppa pole mõtet minna. Mis ma seal teen kui kolistada ei tohi - teised ju magavad. Võtsingi vikati ja läksin hommikul kell neli niitma.
Ennemuistsel aal võeti võileivad kah heinamaale kaasa. Niideti päev otsa, ma oletan. Või lähtuti ehk hoopis vanasõnast, et kelle jalg tatsub - selle suu matsub? Noh, et meetrijagu niidad ja siis jälle kiluvõileib põske ja kalja peale? Või tõesti uhasid niita mitu tundi ja siis tegid lõunapausi? Ega vanasti ei olnud ju talus heinasööjaks vaid kaks ilujänest. Lehmad ja hobused ja lambad ja ... tsirkust kui palju.
No ja siis tulin pannkooke küpsetama hommikuks. Teised ikka magavad.

Küülikud = palju toredaid asju

Mõnna suvi. Suvine suvi. Kartsin küll, et juba natuke aega pärast jäneste võtmist katkun karvu, et ohh, miks me seda küll tegime!!! Aga vastupidi. Nad on nii lahedad ja nendega koos juhtub igasuguseid lahedaid asju. Näiteks "ärkas ellu" vana aida lakapealne:

Jänestele on ju vaja talveheina varuda! Alguses mässasime vana vikatiga. Noh, et kas saab korda või ei. Nagu saimegi korda. Enam-vähem. Niitmine klappis nagu kah. Aga lõpuks võttis mees ikkagi trimmeri, niitis siit ja sealt. Mina kaarutasin, riisusin ja sikutasin lakapealsele. Hein sai tehtud kahe päevaga. Kui vikatiga jandamist mitte arvestada. Sellele kulus küll nädal ...  Ega ma polegi kindel, et kui palju seda heina vaja ongi. Äkki tegime liiga vähe. Eks kui ilma antakse, eks proovime juurde teha.

Aida ümber on mul noored hostad. Ega neile sellesuvine kuumus eriti ei istu. Mõni sort on ikka kohe väga tundlik. 

Lakapealne näeb aga juba väga lahe välja. Ei tea, palju need jänesed kuivatatud puulehti ikka tahavad aga eks mõned teeb veel juurde.

Jänkside maja on jõudnud kah juba teise etapini - st maja on täitsa valmis, ainult lõppviimistlus veel ehk tuleb laudadega üle lüüa. Kahetoaline veneetsia-tüüpi soojustatud. Selline loomaaed siis meil keset õue.

 Redelitest käivad ise üles-alla. Väga hästi teavad, et kumb puur on kumba oma. Õhtul, kui toiduga tulen, pole vaja jäneseid taga ajada, ronivad ise puuri ja võtavad toidu vastu.
Vanad rehvid, mis enne jänkumaja katusel raskuseks peal olid, said nüüd uue funktsiooni - muutusid pingiks. Seal hea istuda ja vahtida, et mida need jänesed teevad.

Männi koorepõletik

 
Hiljuti avastasin oma terrassil kasvava kääbus-mägimänni küljest koorepõletiku tunnused.
Õnneks oli nakatanud vaid kolm oksa. Lõikasin need välja ja kogu taime pritsisin korralikult. Ta näeb nüüd muidugi veidi rääbakas välja aga kui see haigus teda rohkem ei ründa, jääb ta ellu.