Esimene saak söödud.

Väljas on lõppude lõpuks ilus kevad ja loodus tegutseb. Muru kasvab mühinal ja kõikvõimalikud õitsejad annavad oma parima.
Esimene rabarberikook ja oblikasupp on söödud. Neid varsi ja lehti tuli küll umbes nädal aega tagasi käpakil maas otsida aga sain ikka koogi ja supi jao kätte.
Tänaseks on tänu soojadele ilmadele kõik taimed järsult kasvu visanud. Oleksin äärepealt oma esimesest sparglisaagist ilma jäänud.

Basiilikutaimede armee on kasvuhoonesse kolitud, sealtki sai latvu näpistatud ja nendega maiustatud. Ja kasvuhoones õitseb esimene tomatitaim.
Vaatan väikese kadedusega teiste aiamaade pilte. Mul on selline muld ainult kasvuhoones. Väljas on ta ikka kole savirikas, kipub känkrasse. Eile kraapisin kasvuhoones esimest umbrohutõrjet, kohe lust oli tööd teha, kui muld pehme ja kohev. Aga eks sinna on ikka hulka igasugu muud kraami sisse segatud.
Kasvuhoone viinamarjad Aljoshenkin ja Canadice alles alustavad pungumist. Võttis neil ikka aega see aasta. Ülejäänud loovad juba õiepungi.
Ok. Õue minek. Roosa silla tahab välja kaevamist, spargel tahab muldamist, peenar tahab rohimist, peenraserv kohendamist....

100 teraviljapeenart ja muidu külvipäev.

Ilmad on ju sellised, et ei tea, millal mida kuhu külvata. Et kas tuleb veel talve või ei. Aga täna vaatasin, et naabrinaine külvab hoolega, mis siis meiegi enam.

Täna läksid siis maasse

1. oder Maali (keskvalmiv)
2. oder Anni (hilisem sort, suure saagipotentsiaaliga, vastupidav põuale, hea seisukindlusega)
3. kaer Kalle (keskmisest pikem kõrs surub hästi alla umbrohtusid, sobib maheviljelusse)
4. põldhernes Kirke (hilisem, suure seemnesaagiga, 70 - 100 cm, kipub ka lamanduma, õied violetsed)
5. suvinisu Hiie (keskvalmiv, keskmine kuni kõrge )
6. suvinisu Voore (keskvalmiv, kõrge)
7. Põldhernes Mehis (80 - 100 cm, kergelt lamanduv)
8. Põlduba Jõgeva (hiline, 100 - 120 cm)

Fotole sai igaks juhuks numbrid peale pandud sest mine sa tea, kellele need ilusad sildid võivad kõik meeldima hakata.

Eks seda siis suvel näha ole, mis selle maalapi peal toimuma hakkab siis.
Uude punutud servaga kõrgpeenrasse sai kah külv ära tehtud - Tootsi peenra kombel.
Tippsibulad toppisin kah sinna.

Õhk on väga vihmane. Meil seeme maas. Las see vihm nüüd tulla.

Prügimäe peenar ehk Potjomkini küla ehk midapaganatmaüldseteenseal?!

Nõrganärvilistele vaatamine mittesoovitav.

Samal ajal, kui muuaed juba tasapisi hakkab õiget nägu ja värvi võtma, keeran ma oma nn paraadpeenras ma ei tea, mis jama kokku. Ausõna.

Noh, ühe sõnaga - seal on see kolme küljega vundamendiots, millest loobuda ei saa mitte ja sinna kolme külje vastu tulevad siis kõrgpeenrad. Et sodi oleks mugavam ladustada, panin sinna toeks paar vana eterniidiplaati. Potjomkini küla, ausõna.
See on tõesti kolekoht, mis muutub aina jubedamaks. Eks on muidugi võimalik igasugu silmale meeldivamaid võimalusi tõkkeid teha aga muud on töömahukamad.
Variandid on veel: kasutada jälle punumistehnikat või kasutada vana võrkaeda ja väiksemaid kive kahe võrgu vahel.
Andke ideid, inimesed!
No ja siis nüüd üks foto vundamendinurgast, mis on siis nö valmis. Aedniku papu on meelega foto nurgas, see on rahulolu märk.

Vundament ise on juba rohkelt asustatud kõikvõimalike kukeharjade ja hanerohtude ja potikestega, kus uued tulijad armsasti istuvad. Ja kui sa nüüd seda ülemist kõige koledamat pilti vaatad, siis seal on ka reas kõikvõimalikud muud prügimäele saadetud kraam: tünnid, kausid, rehvid ... kõik istutan täis!
Tünnides ja suuremates pottides teen taas uut mulda. Nagu eelmisel aastalgi tegin. No hästi tuli välja. Praegu panen poti-tünni põhja sodi, mis tiigist tuleb ja muud sodi. Peale muld ja mõni taim sisse kasvama. Järgmine aasta on mul seal tünnis ilus must muld.

Aga kui koleda Potjomkini küla vaatamisest saab isu täis, võib vaadata parem köögiviljaaia poole, seal võrdlemisi ilusamad vaated.

Uus korv tahab veel vähe viimistlemist aga põhimõtteliselt on ta valmis. Kaks vana korvi sai lammutatud, kolmandas kasvavad maasikad. Veidi veel labida ja rehaga viimistlemist ja saabki seal kõik korda.
Ka tulevane teraviljapeenar on stardivalmis. Ja on selge kah, et kuhu tuleb see aasta hernepeenar ehk herne-lillherne-lilloa püstkoda.

Kui ilm on külm ja kevad ei taha tulla, ...

... aeda ka ei lasta, sest no mida sa seal külmaga teed? Siis on parem üldse kodunt ära minna vahest.

Tuulutama.

Energiat koguma.

Pakkisimegi asjad autosse ja põrutasime esmalt Türile. Seal avastasime uue ja armsa aia. Pesamuna meelest ilmselgelt kastmata aia. 

Edasi suundusime edasi Rapla poole külastama Milda aeda, kus ma pilte ei teinud, nautisin niisama. Aiad alles ärkavad. Aga vaadata on ikka palju. Priimulate, lõokannuste ja siberi koerahammaste poolest on minu aed vaene veel. Hea on siis imetleda teiste aedades.
Siis vaatasime Neljandiku aeda.

Oli ka, mida vaadata, lahe kaldes aed. Ja palju põnevaid taimseid tegelasi igal pool.
Nurga puukool jäi tee peale või oli ta eesmärk omaette. Igal juhul premeerisin end uue roomava kadakaga, mille peale olen juba nii mõnedki aastad mõelnud.
Ja teiseks ajasin Pesamuna taga, sest tema oli kindel, et need on ühed väga lahedad jooksurajad:

No ikka väga lahedad kohe.

Ja kui juba hämarduma kippus, jõudsime lõpuks Futulandiasse ja see on ikka imeline, mida üks aiandushuviline inimene ära teeb, kui mees ei porise.

Kõik aia pind on üks suur kivila. Lahe. Kahjuks jäi külastus jäi lühemaks kui plaanitud, sest Pesamuna näitas väsimuse märke aga meil oli ju ka Kosel veel peatus planeeritud. Aga no vähemalt on meil tee selge nüüd. Ehk siis, kui hostad hullavad, saame ühe treti veel tehtud. Aga praegu ei planeeri midagi. Oma aiamaa vahib muidu kurja näoga.
Lahedad aiad. Aitäh meid vastu võtmast ja oma imesid näitamast.

Ja ongi maailm roheline.

Oli ka aeg.

Selle kevade ilm.

Mis siin ikka kommenteerida. Lihtsalt ilm tänavu selline ... kaootiline.