Kahju, et mul blogimiseks viimasel ajal nii vähe aega on. Igasuguseid asju tuleks ju üles tähendada. Mulle on mu blogi päris palju abiks olnud, sest õnneks olen niisama jutu kõrval ka taimede nimesid või kasvukohti jms jäädvustanud. Üle hulga aja muretsesin endale ka kaustiku kuhu pastakaga ülestähendusi teha. Et kui arvuti taha ei pääse, saab ehk tähtsama sinnagi üles märgitud. Ja sellest on kasu küll olnud. Nüüd ma tean, et mul on 22 pojengi ja 18 hostat. Ja ma lubasin iseendale, et kui ma tubli olen ja augustikuuks kogu aia omas mõttes ideaalsesse ordnungisse saan, siis premeerin end veel mõne huvitava pojengiga.
Mis puutub pojengidesse, siis seal on mul mõningased AGAD, seoses sortide jms. Mida tuleks siis mkm aastate jooksul täpsustada. Nimelt on igasugu kolimiste tulemusena kadunud pojengid Coralie ja Santa Fe. Aga kuna mul on peenrais paar pojengi, mis ei õitse see aasta, siis loodame, et nad lihtsalt kosutavad end pisut ja ma näen nende õisi järgmisel suvel.
Siis on mul ka veel üks uus sort, mille nimetust tõenäoliselt iialgi teada ei saa. Ostsin ju hiljuti kaks uut soorti: Buckeye Bell ja Red Charm. Üks neist ei õitse ja teine pole kindlasti mitte see, mis loodetud. Hoopis selline:
Nomaitea. Aga ta on ilus, natuke madalakasvuline oma kasvukoha kohta aga las ta olla. Ta on huvitav ja ilus.
(Hilisem märkus: see võib olla pojeng nimega Doreen)
See eest on mul loomulikult ka pojenge, mida mul on terve aed täis ja mis on edenenud nagu umbrohi, nagu näiteks Red Red Rose ja korallpojeng. Neid on kõik kohad täis, kasvab nagu kartulas. Või malts.
Aga sellise asja üle võib vaid rõõmu tunda. Ainult rohimine läheb keeruliseks. Ja madalast priimulate peenrast on saanud kõrgete püsikute sõjatanner. Aga sellest veidi hiljem.
Aeg-ajalt teen ma peenraid planeerides vigu. Unustan elementaarse. Näiteks oma kivilossi ehitades unustasin ära, et oluline oleks vaadata, et mis ilmakaarde üks või teine kivilossi müür jääb. Kui lossi müür jääb halastamatu keskpäeva päikese kätte, siis ei saa seal ju varjutaimi kasvatada! Nüüd üritan sinna kivirikke ja liivateesid sokutada.
Muidu need mõnusad taskud jäävad ju üldse tühjaks. Lossi tagumine sein näitab küll sammaldumise märke ja tänu põdrakanepi kõrgete taimede varjule leidub ka mõnusalt niiskeid pragusid, kuhu saaks mingeid müüriarmastajaid taimi istutada. Sõnajalgu näiteks. Eks septembris vaatab uuesti üle, et mida õnnestus sinna "pookida" ja mida mitte.
Järgmine vigade paranduse teema on: "Otsi lolli, leiad Isehakanud Lillekasvataja", nimelt mind hoiatati selle umbrohu eest aga ma ei kuulanud ja nüüd on ühe peenra otsas mul soovimatuks pinnakatjaks harilik käokannus
Linaria Vulgaris , üritades mu angervaks-raudrohtu hävitada:
See lapsepõlve lemmiktaim kasvatas tihedalt täis ligi ruutmeetri suuruse peenrapinna, hävitades ka paar pisikest taimekribalat, mis sinna oli kosuma pandud.
Ma suudan üldse palju vigu teha. Näiteks ma ei märgi hostade kasvukohti ja nii hakin ma iga kevad mõne hosta pooleks. Noh, lähen rõõmsalt rohima ja vaatan, et, ennäe, siin tühi koht ja lööngi kohe labida maasse. Samuti ei tea, kuhu sügisel tulpe panna, sest ei mäleta, kus tühje kohti on ja kus mitte. Mida ma selle hosta-teemaga teen, seda ma esialgu veel ei tea. Tulpide jaoks mõtlesin küll plaani välja:
Nimelt asetan juba varasuvel peenrasse lapikuid paekive. Need pole sammukivid, vaid sinna ma saan sügisel tulpe toppida.
Ah jaa. Samal fotol on ka praegu kosumas kurekell
Aquilegia Silver Queen, praegusega üks hõre roots. Nimelt panin juba kevadel tähele, et tal on midagi viga. Mingi hetk kukkusid lehed küljest. Pealtnäha nagu polnudki taimel mingit viga küljes aga lehti pildus ta küljest ja õied kuivatas kah järgemööda ära. Kaevasin ta välja ja avastasin, et otse tema juurekaela all, selles pisikeses turbapuntras, millega ta sai kunagi ostetud, toimetas punaste sipelgate perekond. Nad olid kogu selle turbapätsikese oma pesaga sisustanud. Ime siis, et taim ei suutnud sellega toime tulla. Puhastasin ta võõrastest manulistest ja istutasin uude kohta. Eks näeb, toibub või ei.
Möödunud aastal soetatud puud-põõsad-püsikud on kõik muidu täitsa korras ja kasvuhoos. Eriti käin ebatsuugat imetlemas, ilus ja kohev. Ainuke, mis vinduma jäi, on Dalekarlia kask. Süüdistada saab närilisi. Hiired, rambid, olid otsa juure alla pesakäigu uuristanud! Kaevasin ta välja ja potistasin. Teda tuleb nüüd natuke aega valvata ja nunnutada. Ehk ikka võtab uuesti kasvuhoo sisse. Enamik juuri jäi ju terveks.
Vahelduse mõttes võiks natuke kiita ja imetleda ka. Et kui leiad taimele ikka õige kasvukoha, siis on ta nii ilus-ilus-ilus. Kalju-kortsleht
Alchemilla Saxatilis:
Selle taimega olen ma kah mitu aega edasi-tagasi jooksnud mööda aeda. No ei leidnud talle ideaalset kohta, igal pool jäi ta kuidagi niru-näru, kuidagi ei sobinud sinna keskkonda. Aga nende kivide otsas algab tal vist kolmas suvi, naabriteks kõrgemad kukeharjad ja ta on nii-nii õiges kohas kui veel vähegi olla saab.
Ja lõpetuseks üks ilus robiinia:
JA MIS LIILIA SEE VEEL ON? Vastus: Lollypop
