Lubadus, mida on mitu aastat lubatud, hakkab täituma 2.osa ehk me ei elagi siin majas üksi ehk lapsepõlve rõõmud

See lubadus, mida me nüüd ometi täitma oleme hakanud, on trepi ja terrassi remont. Plaan, mida on hellitatud ja mitu aastat, et toome liiva ja kaob meie paadisild, mis tehti ajutiseks ja pidas niimoodi - ajutisena- vastu umbes 6 aastat.
Trepp sai valmis nagu kõrvalpildilt näha.
Ja siis asusime terrassi kallale. Ehk paadisilla kallale. Puust osad kisuti välja ja veeti jaanilõkkesse. Ega nad muuks ei kõlvanud ju ammu enam.
Vana rabeda silla all aga ootas meid üllatus - me ei elagi siin majas üksi. Hoopis üks priske konn elab ka:

Näost näha, et talle tema maja lammutamine ei meeldinud üldse. Aga mees viis ta teisele poole maja, seal meil kah mingi saunatagune kanalisatsioonivärk, kuhu vahele konn vastutulelikult kohe sisse ronis. Vat huvitav tõesti, et mismoodi need kärnkonnad oma elu üldse korraldavad?

Nojah. Ja kui me olime konnale uue korteri leidnud, suunduti uuesti liiva tooma. Traktori järelkärus üle künka teisele poole meie krunti ja seal meie isiklik liivakarjäär ongi.

Kaevanduse kõrval asuva bullata  katsin igaks juhuks kinni. Paljugi mis... madistavad seal oma traktori ja järelkärudega, lõhuvad veel ära!
Liivaauk väga sügav ei tulegi, umbes poolteist kuni kaks ,meetrit vist. Siis lõppeb meie liivavarandus ära ja algab jälle tavaline paekivisodi. Väga-väga savine kiht koos paekivitükkide ja klibuga. Raske kaevamiseks ja muidu täiesti mõtetu aine.
Mõtlesime, et kunagi kui liivaga mängimine ära tüütab, siis tekitame sinna vesiroositiigi. Aga noh, see nii kauge tulevik veel.
Esialgu on kõigil liivast hea meel.


Kui hakkasime terrassi põhja ehitama, siis kõigepealt

1. kaevasin isiklikult VEEL ühe peenralaienduse
2. sest paadisilla kõrval kasvas ju igasugust kraami - sain sealt mitu pojengi (eemaldasin nad omast arust juba eelmisel aastal aga ju siis jäi "pojengiporgandeid" veel maha) ja tokkroosi-pisikesi ja üks kibuvits. No vat. Ja siis ma istutasin neid taimi ümber.
3. Terrassile oli mingi imega üks punane sõstar tekkinud. Päris priske põõsas juba. Ega tulu täi tulle visata. Istutasime ümber. 
4. Järgmisena hakkasime terrassiks plaanitud kohast mulda ja muud rämu minema vedima. Kõrvale võtsin ämbri, sinna kogusime kõikvõimalikke sibulaid, mis maa seest välja tuli, peamiselt lumikelluke ja metstulp, ma arvan.
5. Siis veeti sinna seda va kehvemat liiva, mis sisaldas rohkelt saviosakesi.
6. Siis kasteti seda liiva ja lapsed pandi sinna trampima. Oi, seda rõõmu. Ime, et keegi neist sinna siruli ei lennanud.

7. Viimasena trampis mees liiva tugevasti kinni.

8. Sinna trepimademele jäävad alles kaks roosi, madal mägimänd, mõned kiviktaimla madalad taimed ja kaktus. Mina rohisin seni rooside ümbrused läbi. Ühega on lihtne, teisega on keerulisem, sest see jääb terrassi sisse. 

Tjah. Täna jõudsime valmis peamiselt ettevalmistustööd. Eks saame see aasta jälle tööka jaanipäeva nagu möödunud aastalgi. 

PS.: ega ainult lastel polnud täna nalja silmini. Meil ikka ka. Nii vahva on ju liivaga mängida, traktori järelkärus sõita, sügavasse liivaauku ronida. Kui korra on laps oldud, ega see laps siis kusagile ei kao. Jääb inimese sisse alles. Ainult paljajalu saviliivamudasse ei tekkinud huvi ronida. See määrib ka. Lastel olid jalad hiljem punased kui indiaanlastel. Panime nad sauna hiljem. Hahaahaa.

Jätkub ...

Lubadus, mida on mitu aastat lubatud, hakkab täituma.

Ometi kord pääsesin aeda rohima!!! Ilm on küll selline - nii ja naa aga rohimist ja aias tegutsemist ta ei keela. Esimese hooga muidugi tekib totaalne segadus: no et mida ma täpselt kaevan siis? Siis aga hakkan kuskilt otsast pihta ja asi hakkab vaikselt edenema. Peenrad on täis massiliselt lopsakat umbrohtu, ei ole üldse imestada, et mõni pisike kultuurtaimeke seal segaduses ära kaob. Aga asi ikkagi paraneb, aastaid tagasi suutsin ikka palju hullemat kaost tekitada, kui praegu.
Kõige toredam on see, et meie kohalikku maavara - liiva, on just parasjagu piisavalt, et ei peagi vist liivakoormat ostma hakkama. Jagub välisukse trepi jaoks ja terrassi jaoks ka. Ja minu peenardesse jagub seda kraami ja lastele liivakasti ja ...
ühesõnaga - nagu plaanitud vähemalt kolm aastat, kui mitte rohkem, on olemas meil koorem liiva!

PS.: Mul on üle massiliselt sinist iisopit, sügislilli ja ... eeee ... vist korraldan varsti enampakkumise mingi kahtlase roosi peale. Näe, ostsin omast arust valge roosi. See sätib end õitsema aga hoopis punase õiega. Ja seda keset minu valget peenart! Ennekuulmatu nahhaalne käitumine ja kommetest mitte kinni pidamine! Isegi umbrohud üritavad dress codest kinni pidada ja muutuvad seal aiaosas heledaiks aga näe, roosile ei sobi selline värk.

Järgmisel fotol on nüüd see imeline kurereha:

 

Valgelatv, ehk täpsemini valge sinilatv.

Aednikute rõõmud.

Täna õhtul kell 22.00 vaatasin, et ilm on täiesti ok ja läksin rohima. Oi-oi, aed on orasheina orjuses.  Loodetavasti homme-ülehomme vihma ei tule, siis pääseb ikka korralikult rohima. Muidu praegu ei saa piltegi teha - igal pool vohab mingi arusaamatu heinamaa, ausõna.
Kõrvalpildil on mul pisike uus aiaasukas - punane tamm. Noppisin Luua arboreetumist mõned tõrud maast ja pistsin potti. Ehhee, tore, idanesidki!


Alustavad siberi iirised:

Ja õie on avanud järjekordne uus võhumõõk. Aga mis ta nimi on, pole õrna aimugi. Tagumisel fotol on see tavaline võhumõõk võrdluseks. Ta on selline helekollane nagu mahe sidrun.

Aeg läheb ja no ei jõua blogida aga ...

... üksvahe õnnestus mulgi Lõuna-Eestisse üks tiir teha ja käisin ometi Muhedike varjuaeda imetlemas.
Väga lahe! Tasemel aed. Rõõm oli sellist aeda vaadata. Aitäh vastu võtmast ja aeda näitamast. Ja sealt aiast saadud sirelivõsu on tip-top.

Ainult üks küsimus on. Et mis puu see täpselt järgmisel üpildil ongi? Jäi meelde nagu valge nulg. Tal oli selline pehme tüvi ja huvitavad valgelt kumavad okkad.

Uduse zoomitud pilguga piilume teise elusolendi pere elu.

Lapsed on vist üksi kodus?

Aga kui ma üritasin lähemale hiilida, kadusid lupsti pessa. Ma siis ei hiilinud rohkem. Las nad olla.

Olen rohelises, ootan roosat :)

Minu priske piimalille mõõtmed praegu on umbes 1.20 ja ta on super kuhik.
Ometi kord pääsesin peenardesse rohima, kõik peenrad on nii jube-jube rohelised. Ja kadusid on: valgeõieline moosesepõõsas ikkagi ei pidanud vastu, valgekirju mets-viinapuu on kahtlane (ikka veel kuivanud roots) ja korea kannikest pole ka kohanud (ega ei mäleta ka, et kuhu ma ta istutasin).

Aga mul on super uudis! See aasta hakkab mu roosa robiinia õitsema! Ja mitte ühe õiega vaid vist korraldab uhke etenduse! Juhhei!!!

PS.: minu lambavaip on ikkagi miniatuursete kribalatena alles, multshisin teda liivaga ja laulsin talle natuke Mehhiko laulu. Ehk aitab ja saab omale jalad alla.