Plaanide tegemise laul (omal viisil)

1. salm.
Novembri keskpaik kätte jõudnud,
õitsejad on lõpetanud, männid- kuused võimu haaran'd,
Aednik teeb nüüd suuri plaane, väikseid plaane, muidu plaane:
mis jäi suvel tegematta, mis sai tehtud puhta umbes, millest alles unistame
                                                     (kaske ja kaske) Acer negundo "Flamingo" ja Cornus canadensis

Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa

2. salm
Suvi oli saagirohke,
äkki oli liigagi.
Kurki oli liiga palju, põldmarja ei marja poegagi, sibulaid sai omajagu,
                                                                       Kõrvitsad ja sõstramarjad

Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa

3.salm
Novembrikuus on hästi näha, mis on peenrais valesti, kuhu tekkin'd vägev pusa, kuhu ei mitte midagi.
Keerulised sarapuu-varred hästi juba tooni annavad,
saaks vaid oma nelgipeenra jooksma nagu plaanitud, siis on poriajal põnevam.
Põldmarja lillad varrad on üle peenra laiali, salakaval võrgustik.
                                                                    Ebaküpress ja pinus mugo

Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa

4.salm
Taga-aias sirelihekk, vahvad vitsad laias reas.
Jääb vaid üle kahjatseda, et miks juba vanal a'al ei istutatud kontpuuhekki. Oleks need vitsad siis ju kärtsu värviga.
                         Ajuga reptans Alba ja allium ursinum

Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa

5.salm
Talvel tuleb puhatella,
pikuta ja magada.
Kevadel, kui muld on soojem, hakkab jälle rohima.
Oi sa jeerum, oi sa süda,
palju sai taimi kokku tassitud
(muideks, juba suured plaanid: mida potti toppida, et jälle vahetada roheliselt)
ikka kokkutulekul, kus mujal.
Panen potti õunapuu, panen potti roosipõõsa, panen potti sinise hirm-hilise sügisastri ...
ai, neid plaane vara plaanida ....
                           Cornus alba 'Sibirica Variegata' ja Abies concolor

  Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa

Novembrikuu aias

Ja antigi mulle see ilus päev, mil mööda aeda ringi kolistada ja koledaid-ligaseid-pruune varsi lõikuda. Sai peenrad hulka kenamaks, hilised õitsejad pääsevad nüüd rohkem esiplaanile. Likvideeritud said kõik floksid, pojengid jms., alles jäid vaid astilbede krässus kõrrepead ja mõned, mis kivide asukohti suure lume ajal tähistavad. Nooh, et suusatajad kividele otsa ei sõidaks. 

Sai ka mõned tähtsamad õunapuud ja ploomid võrgutatud ja viimaseid lehti riisutud. 

Need, kes arvavad, et novembris pole aias enam midagi imetleda, igal juhul eksivad!  Loomulikult ei ole enam suvist lopsakust, õisi ja magusaid vilju. On aga midagi muud: igihajad hakkavad nüüd näitama, milleks nad üldse on loodud. Koristasin täna kärutäie lätusid hostalehti peenrast, nende all aga ilutseb igihali Illumination. Mägisibulad, aubrieetad, roomlev mägimänd, kadakad. Kiviktaimlate omanikud võivad rahulolevalt ohata: peenrad on vaatamisväärsused igal ajal. Ja ega juurikamaalgi viga ole! Maasikamaa on mul õige kirju:

Nendel korvidel läks nüüd teine sügis. Tõenäoliselt lähevad nad kevadel tuleroaks. Andsid juba märku, et pehmed on need punutised. Aga mul on juba plaan, õigemini mitu plaani, et kuidas neid kompostikaste siiski säilitada. Nad olid ju kasulikud. Ilusad ka omamoodi.

Septembrist novembrisse.

See oli vist septembri keskel, kui ma Tallinnas käisin, sealt Tii juurde sattusin ja sealt omakorda Tiia juurde sattusin. Ja sealt Tiia juurest sattusid minu juurde kaks toataime. Mõlemad pidasid reisimise kenasti vahust ja kohanemisega probleeme polnudki. Üks neist, mingi piimalill (täpseid nimesid ma neil ju ei teagi), sättis end  aga rõõmsalt õitsema. Lehtede vahel on väikesed, naljakad tupsukesed - õiekesed. Tagasihoidlik aga väga omapärane.



Õues on värvi ja ilutsemist küll. Loodetavasti saame ühe päikesega päeva vanade kõrte ära koristamise tarvis, mul seda tööd veel jaguks.
Ja ometi on kord saabunud aeg, kus suured kukeharjad saavad ilutseda ja soleerida. Ülejäänud on vaid taustaks. Raamiks. Edaspidi on nemad lillepeenra kuningad.

Suured kõrred-varred-lehed on kadunud, vaata kust tahad - igalt poolt näed peenra piirjoonte kulgemist. Aiapidaja kontrolltöö/lõputöö: sellise peenra oled sa kevadel valmis munsterdanud, oled sa siis nüüd rahul?
Kusjuures olen jah. Pole sel peenral midagi häda. Päris palju on küll see sügise taimi, mille kohta sai öeldud: ole praegu siin, järgmine kevade vaatame. Ja tiigiäärne ala tuleb ümber kujundada, iseäranis ühest küljest, seal on kuidagi kitsaks jäänud. Kobarpeade seltskond tuleb väheke laiemale istutada. Jäid teised kuidagi "säästu"programmile see aasta.

Sai

Katsetasin kah leivaküpsetusmasinat. Ja tuligi sai välja!

Ega ta mingi eriline saavutus ei ole aga kuna siiski mu esimene "lõdva randmega" tehtud küpsetis, siis seda tuleb tähistada! Tähistan :D pildiga siin blogis. 

Kusjuures täiesti söödav! Lähen, panen teise veel kohe hakkama. Mul täna selline küpsetuspäev. Mul selline kaval plaan: kõpsetan ennast saiadest ümmarguseks, siis ei jaksa ringi sebida, istun vaikselt ühe koha peal paigal ja kirjutan mõne koolitöö valmis ...

Tiir aias

Ilm oli täna mõnusalt soe, tegin õhtul tiiru aias koos fotokaga. Avastasin põnevaid punaseid põõsaid ja imetlesi siberi iiriste mõõkjaid lehti.
99 % toataimi on tuppa aknalaudadele kolinud. Ainult alpikann on veel peenras, lagedal. Aga tundub, et ta ei kurda.
Loodetavasti ma ei unusta teda peenrasse.
Sibulõunapuu all on lademes õunu, mis ootavad ära korjamist. Ehk homme ... täna ei viitsinud ... ilu ka toidab ja seda on aias praegu palju.
See, et ma tiigipeenra juba suve lõpul lasin valmis kaevata, on ainult hea ja paremgi. Ei mingit probleemi, et kuhu istutada potistatud taimi, kuhu panna viimased tulbisibulad.

Võtaks hetkeks aja maha ...

... ja tähistaks siin blogis natuke selle aasta sügist. Teeb ta igasugu trikke seekord: kord külmetab, kord kuumutab, rahvas pidada senimaani igalpool ujumas käima.
Mina ujumas ei käi. Mulle pakub elu ilma igasuguse jääsuplusetagi piisavalt segadust ja särtsu. (No eks ma läksin tööle ja kooli viimane aasta.) Nii palju õnneks ikka aega on, et valdav enamik sügiseseid viimaseid on salve kogutud ja järgmise kevade silmarõõmude (sibullilled) isutamine on ka juba alguse saanud.

Head saaki andsid see aasta nii kõrvitsad, kurgid ja melonid. Viinamarjad olid kui pöörased ja tomatisaak oli kah päris hea. Maisisaak oli hea ja porgandid kasvasid hooga. Ainult punapeeti kimbutas kuivus ja petersell keeldus kah kasvamast. Väga imelik lugu. Eks vist see vahepealne kuivus tegi liiga. Aedviljapeenras jätame me kastmise enamjaolt looduse hooleks. Tuleb sealt siis palju tuleb.
Marjasaak oli kesisevõitu aga no mitte kõige hullem. Moosi ikka sai.

Sel suvel mingite eriti hullude haiguste ega putukatega sõdida polnudki vaja. Vist pikk kevad tegi selle sõja minu eest ära.
Aiandusaasta kui sellisega võib rahule jääda. Tähtsamad tööd said tehtud ja haljastuse ja aiaplaneerimisega saadi kah hästi hakkama. Taga-aed ehk istandus ehk laste mänguala muutus iga hetkega üha toredamaks. Sinna sai ka muretsetud nii mõnigi ammu igatsetud taim: sirel Palibin, lõhnav vaarikas, jm.

Kõrvalpildil on mu värviliste põõsaste rida sissesõidutee ääres. Tasapisi kasvavad aga see sügis annavad juba tooni. Sel fotol on esimeseks jõudsa kasvuga värd-forsüütia, tema värvub sügiseks lillatooniliseks.
Kõige ägedam neist on vist praegusega kontpuu Spaethii, kollaste lehtedega: