Vägisi kisub roosaks kätte ära

Ehk siis vaataks ühe silmaga minu valgesse aiaossa. Praegu on seal valgeid õisi-lehti küll aga saatuse tahtel kisub vägisi roosaks see paik seal. Nad lihtsalt domineerivad ja püüavad pilku.

Näiteks see kurereha põõsakene:

Ta on mul looduslik. Istub seal vana kiviaia sees ja ei tule mitte välja. Ütles mulle otse suu sisse, et tema sündis seal ja sureb ka ükspäev sinna ja kui mulle ei meeldi, koligu oma valged pigem mujale. Mis siis ikka. Siin ilmas valitseb tugevama õigus ja mina jäin seekord alla.

Roosa nr. 2 on nn. dollaripuu:

Kaks pilti kohe, eest ja tagant. Eelmine aasta kasvatas ta mul üksnes lehti. Ma ei taibanudki, et mis taimega tegu aga ilusad suured lehed olid, mõtlesin, et las ta olla. Kõrval kasvavad tal siis valged: põõsasmaran, linnupiim, sõrmkübar ja suvikutena sametlilled. Enamik neist ei õitse veel.

Teisel pool peenra otsas teeb aga liiliaõieline tulp Picotee oma muundumismängu:
Alguses on ta lumivalge, isegi kollaka varjundiga.

Siis hakkavad õielehtede servad roosakaks tõmbuma:
Kuni...
... on roosad mis roosad.

Mingi paha sitikas kaskedel

Ma juba mainisin, et meie kaskedel on mingi söödik küljes.

Hiljuti sõitsime Tallinna ja tee peal oli päris massiliselt lehtedest tühjaks näritud kaski. Mitte üksikud kased. Ikka seal kus nad mitte üksikult vaid punditi koos kasvavad.

Paha sitikas.

Juurdlust toimetavad asjapulgad-amatöörid ehk Holmes ja Watson tegutsevad jälle

Ma pean alustama oma juttu vast sellest, et see aasta R.-Alliku laadalt soetatud kabatshokk on tiba kahtlase välimusega. Tal kipuvad lehed kollaseks. See on kahtlane, väga kahtlane. Ma ei tea, milles on probleem, on see mingi ainepuudus vai närib teda keegi. Mürgitada seal kasvukas ei saa, kogu kasvupind on , ma ütleks, et isegi ülerahvastatud kõikvõimalike kapsaste ja salatitaimede poolt.
Maisid, tillid, maitseained ja umbrohi. Eks sealt muidugi käib pidevalt salatikraami toomas ja rohimas ja tasapisi kaovad kapsad ja ruum jääb kurkidele.

Kuna mul on juba ühe korra lihtsameelselt kedriklest laadalt kasvuhoonesse toodud, siis olen jube paranoiline ja trampisin täna koos luubiga kasvuhoonesse.
Tundub, et vist ikka pole mingeid kedrikuid. Loodetavasti. St. ma tõesti väga loodan.

Minu detektiivitöö oli nii huvitav, et ma sain omale isikliku Watsoni:
Ja me jätkasime uurimisi ka väljaspool kasvuhoonet. Watson ütles, et ei tea kas siin ka putukaid on? Ma ütlesin, et elementaarne, Watson, ilm on ilus, miks neid ei peaks olema?

Meie sissesõidutee ääres kasvavail kaskedel on samuti mingi söödik küljes. Mürk on meil põhimõtteliselt olemas, eks vist tuleb passida peale mingit tuulevaikset õhtut ja asi ära teha.
Kuni mina murelikult kaski vahtisin, uuris Watson pisut ka omal käel ja teatas, et Holmes, siin polegi putukaid. Aga et on iiiilusad lilled.
Ma ütlesin, et elementaarne, Watson! Nad on tõepoolest ilusad. Väga ilusad! Ja me lõpetasime oma juurdluse.

Käesolevaga....

võtan vaevaks teatada, et juunikuu on käes! Tegelikult juba mõnda aega. Aga kuna minul ei ole aega (ma tõesti ei tea kuhu see kaob), siis märkasin ma juunikuu saabumist alles täna. Meenutan siis ühtlasi ka teistele , et 20.-l juunil toimub ebaametlik rohevahetus. Sellega seoses on mul rõõm teatada, et Kadakale mõeldud kibuvitsake tunneb end nii hästi, et otsustas lausa õitsema hakata. Raikaeriku jm topin potti enne tulekut, ta suht lollikindel. Deia nurmenuku topin potti vast täna. No kui vihma ei tule ja ma ikka aeda pääsen. Aga tolle sibulaga Muhedikule ja Köögikatale on tsipa kehvad lood. Esiteks ta tuli jube halvasti üles ja kui ta lõpuks ikka tuli (no vast 40% külvatud seemneist), siis ründasid teda kurjad jõud nii maa alt kui maa pealt. (Maa alt mutt ja maa pealt naabri koer oma pulmatantsuga) (oi ma olen kuri!!!! Ta ei kuula ka kui ma karjun ta peale!!!! Rahumeeli naeratab mulle samal ajal kui mkhm kastab mu roosipõõsast vai seisab jalgupidi sibulais!!!!!) Aga kummalegi pistsin ikka ühe taimekese potti, nii et miskit ikka saab.

Nojah, see selleks. Kui kellegil oleks äkki lumivalget iirist, oleks jube tänulik ja kolistage veel minu blogis, vaadake, kas sealt on miskit teile hüva vai ei. Isiklikult küsiks Muhedikult toda kirbutatart vai mis ta oligi....

Nojahh.

Jätkame siis tööde aruandega. Ega miskit erilist tegelikult teinud polegi. No ikka selle ajapuuduse tõttu. Aga midagi ikka. Ürdipeenar valmib tasapisi.
Õitsejad seal on see suur valge sirel, begoonia ja sinised iirised. Ja kohe-kohe ka palderjan. Väga mugav on niimoodi peenraid ümber tõsta kui on olemas taoline uudismaa.

Järgmisel fotol siis mõningad plaanid lähiajaks:
1. no see on lihtsalt eelmise aasta kõrvitsapeenar, see aasta kasvavad seal siis päevalilled, järgmine aasta arvatavasti likvideerin ära.

2. Järgmine istutusala ootab tegemist.

3. Sinna jääb ümarale astmele üks vana punase sõstra põõsas

4. Täpikestega märkisin müüri ja sinna alla tuleb samuti istutusala. Loodan sinna istutada artishokid. No ilu pärast.

6. Sinna on plaanitud siis meie tulevane suveköök aga sealsed ettevalmistustööd seisavad nn. vana indiaanlase rahus. Põhjus lihtne: sealt tuleks tööde alustuseks kõigepealt ära vedada üks pisike puuriit aga kuhu sa neid vihmast märgasid puid ikka topid. Rahu, ainult rahu ütles Karlsson ja ootame-vaatame, ehk mingi hetk ikka jõuab asi nii kaugele, et vihma ei saja, puud on kuivad ja meil on vaba aega, et koristustöödega algust teha.

Vaba aega? Jajahh. Niinii. Sosohh.

Täpsustuseks veel niipalju, et enamuse vabast ajast kulutan ma selliste asjade tegemiseks:
Paides tulla üks laat, kuhu vist plaanin minna ja sügisel Palamusele tahaks ka.

Salapärased õied

Tulbid on nüüd enam-vähem lõpusirgel. Õitsevad vaid viimased hilised ja pojengideni on veel jupike aega. Aga ega praegu siis aed õiteta pole. Õitsevad igasugused salapärased. Nagu näiteks see minu hiidlauk:  Ja õis lähemalt: Laugud on minu jaoks suht tundmatu teema veel aga ma olen väga rahul, et olen nad omale aeda soetanud. Sel hiidlaugul on ka väga tähelepanuväärne lõhn. Nagu küüslauk meega. Väga tervistav tundub teda nuusutada.

Pärast neid vihmapühasid oli kiviktaimla nagu üks heinahunnik. Aga pisut rohimist ja ennäe imet, kivirikud sätivad end õitsema:
Vot sinna pean küll Köögikata kombel nimekivid kõrvale panema. Üks neist oli varju-kivirik ja teine kobar-kivirik. Kiviktaimlasse sellised sildid sobiksid suurepäraselt!
Ja siin kausi sees sätib end õitsema ka minu mägisibul. Huvitav on see, et seekord ta õitseks vist meeleldi tiba teistmoodu kui eelmine suvi.
Varsti on loota õisi ka lavendlitelt. 

Tegelikult lavendleid on mõistlik kevadel korralikult pügada. Mul nad jäid kahjuks kevadise pügamise aegu kahe silma vahele. Aga sellegipoolest on nad ilusad puhmakesed teinud.

Ja kõikse salapärasem õitseja on praegu üks pisuke sirel:Sain tolle võsukese naabrinaiselt mitu aastat tagasi. Seniks sai siis oodatud, et kas on ikka õige, minu mäletamist mööda tumelilla-sinise õiega. A vat polegi. On siis arvatavasti nö. pookealune aga selline värv on ka tore, mul sellist varem polnudki ju. 

Kõige tähtsam asi suvel aias

Seda kõike peab nautima!