Möödunud öö linnuteade

Meie aias eriti nagu metsalinde ei käi. Kahjuks. Võib-olla on asi selles, et igast aknast vahib nende söögilauda sabaga vehkiv kassloom. Pole küll märganud, et kassid linde jahiks, see veel puuduks! Seda küll ei tohi!

Aga eile sain aknast ikka fotokaga ühe klõpsu tehtud einestavast tihasest. Huvitav asi, millest ma üldse kirjutada tahtsin, oli see, et kuulsin öösel pimedas linnulaulu. Ei, see polnud unes! Tükk aega kuulatasin ja imestasin, ei ole sellist asja mina varem kuulnud, et öösel pimedas linnud laulaks.

Siutsti siutsti tirilimpsti, viuuu.

Vot sihuke imelik lugu

Plaanid A, B ja C

Kevadeni on just parasjagu niipalju aega, et peaks pisut aega võtma, maha istuma ja paberi ja pliiatsi abil teha valmis oma plaanid A, B ja C. See on siis ürdipeenar, suure peenra kolimine ja kasvuhoone. Aga aega pole. Mina ei tea, kuhu ta kaob. Aga paberil plaan oleks hädavajalik. Eriti kasvuhoone puhul, sest seal tuleb ju raha ka lugeda. 

Ka ürdipeenra puhul tuleks pliiatsiga paberile jooni ja mummusid teha, st. peenraääri ja taime asupaika. Ikka nii, et väiksemad ees vai servadel, suuremad taga. Ja et igale poole muretult ligi pääseks. Selle ligipääsemise tarvis ongi plaani vaja. Muidu võiks ju niisama, segamini istutada, vahet pole kuhu, plats on ju suht suur. Aga ei! Kord peab olema. 

Praegu sebin vahest vaid taimemüügi lehtedel, plantex ja teised. Teen niisama uduseid plaane. Soolotaimi enam aeda juurde ei otsi. Ainult taustaks ja täienduseks. Ainus soolotaim, mis meeles mõlgub, on see va Koehne pihlakas. Minu valgesse rajooni. (Oi, ma igatsen kevadet)

Vaatame, ehk ikka leiab lähiajal aega. See nii omamoodi mõnus tegemine, see peenarde joonistamine, taimenimekirjade lugemine ja fantaseerimine, et kuidas ja kus neil parem õitseda on. Kevad tuleks nagu peaaegu käe ulatusse kohe. Tipa lähemale jälle. Olgugi, et esialgu vaid paberil.

Külvitööd (ja kartulite koorimine)

 Koorisin lõunaks kartuleid ja vaatasin, et käed mullased, et mis siis ikka. Hakkan ka külvama. Seemnemaailm oli mulle miskipärast kassimuru saatnud. Eks külvan siis "peenrasse" ehk teise korruse rõdukasti. Suskasin kolm hollandi sibuliirist kah sinna. Eelmine aasta ma juba veendusin, et neile sobib potielu küll. Iseasi, et kuidas seal üleval valgusega on. 

No nati aega tagasi kui jälle kartuleid koorisin, naksisin kardula küljest kaks iduga kooretükikest ja toppisin kah prooviks kasti. Näe, kasvavad küll aga välja venivad, pime on.
Kraapisin siis ülearuse kraami kastist välja (need peenikesed kardulad ja koledaks läinud sibulad) ja asetasin sinna kastikese selle aasta esimese külviga: basiilikuga. 
Muude taimedega on aega, enne ei külva miskit kui naistepäev möödas. Vähemalt praegu ma arvan nii.

Lillekasvatus talvisel ajal ja plaanid ja Vuhveli-kass

 Alustuseks üks saia pilt. Ma vaatasin, et kõik aiablogijad on juba vaikselt külvamise meeleolus. Mina esialgu kasvatan oma lilli praeahjus. Kahjuks, näe, lille alt läks pirukas lõhki. Sisu tavaline liha-riisi-sibula-muna segu. Kui mahti saan, siis ikka loen neid va aiablogisid ja muidki aiafoorumeid ja aianduslehti. Eks ikka teen plaane algavaks hooajaks. Plaane ikka on. Kohati lausa nii suuri plaane, et ei usugi et nende tarvis jagub vaid ühest suvest. Nii et tõsiselt ja kindlalt julgen välja käia vaid ühe plaani: kevadel riisuda aeda! Teised plaanid on: A. kasvuhoone ja B. aiakeskse lillepeenra kolimine mujale ja C. majaesine ürdipeenar (sinna on mul hea kevadel osa taimi ära kolida, pune jms.) 

Nagu näha on, on pildistamisel parasjagu Thela blogi end kogemata kaamerasse sättinud. Tegelikult pildistasin Vuhvelit. Tema on meil üks äraütlemata huvitav kass. Ta on nimelt privilegeeritud. Koera poolt. Nimelt on ta ainus kass, kes tohib vabalt mööda maja, kus aga ise tahab, ringi kooserdada. Teised kaks kassi ei tohi. Need kupatatakse teisele korrusele ja õues olles peavad kuuris olema. Õue peal ringi jalutada ka ei tohi. Kohe aetakse kuuri. Aga Vuhvi tohib ringi jalutada, tohib esimesel korrusel igal pool magada ja ringi tuustida, tohib ka koera kausist süüa. 

Ka ei ole meil esikukapi taga enam krõbistavat rotut. See-eest on meil rotimurdjast kass Vuhvel. Ehk hakkab mutte ka murdma. Meil kunagi oli selline kass. Murdis mutte. Mul polnud aias mitte üht mutimullahunnikut, samas kui naabrid olid nii-nii hädas. Tubli kass on maakodus ikka kulda väärt! St. pasteeti ikka. Vuhvel sai rotu eest tasuks pasteeti. Mul on sest rotust natuke kahju ka aga ega ma ikka ei taha sihukesega oma elamist jagada. On teine selline kahtlane... ei tea kus käib ja mis teeb.

Roosikasvatajad!

Mida ennustate, et kuidas see talv roosidele on kah?

Meil on kõige madalam temperatuur olnud -22 ° aga lund on ilusti olnud.

Istsime köögilaua veerekese päälle...

No meil oli siin vahepeal ravimisi. Pesamuna nina alla tekkis punn, kuhu arst soovitas seda va rohelist peale panna. Väike Abiline tahtis ka. Nõudis, et tehku ma tema nina ka roheliseks. Aga kuidas ma teen? Äkki on vaja poodi minna või midagist. Aga ravimise vajadus oli suur. Eks me siis "ravisime", tegime profülaktika mõttes jalad täppe täis. Tundus, et ravi mõjus sest patsient nägi kohe hulka tervem välja.

Ja kui me seal köögilaua serval niimoodi kükitasime, tuli mulle meelde, et ma pole ju veel rääkinud, et mis on siis saanud minu eri sorti basiilikutest. (link suvel kasvuhoonesse) 

Kuivatatud peast on nad siis sellised:
eespool ebamäärane lilla ja teisal roheline. Vot tollest lillast ma tahtsingi just kirjutada. Toda ma enam omale aeda ei võta. Esiteks oli ta hulka valgusenõudlikum kui roheline ja kippus algul välja venima. Kohe koledal kombel. Teiseks: kui teda kuivatasin, lõhnas ta täpselt nagu kassi piss. Ptui! Ja nüüd, kuivanult on tal palju nirum maitse, st. teda tuleb toidusse uhada hulka rohkem kui rohelist. Ma jään oma klassikaliselt rohelise basiilika juurde. Seemegi juba ostetud, jääb vaid oodata õiget kuupäeva külvamiseks