Beebid ja beebid.

Väike Abiline on tõepoolest abis. Muudkui seletab oma laulva häälega, et beebi ja beebi ja muudkui toimetab. Praegu paneb ta Pesamunale tekki peale. Kui Pesamuna teises toas üles ärkab ja häält teeb, on Väike Abiline esimesena lapse voodi juures vaatamas.

Kui Pesamuna tudima läks, saime aega tegeleda teistsuguste beebidega. Nimelt tegime ära selle pisikeste palmiistikute ümber istutamise. Juurikas on jah, tõepoolest selline pikk tugev ja poti põhjas keerdus.

Tõstsime ka aknalaudadel taimi ümber. Sättisime rohkem valgust tahtvad taimed lõunapoolsele aknale. Tuleb välja, et saime küll see aasta suuremad aknad aga osadele taimedele on ikka vähe valgust. Mehhiko vanikkuljus näeb välja nagu teatri mask: üks külg nutab, teine naerab. See tähendab, et aknapoolsel küljel kasvavad suured ja rohelised lehed, toapoolsel aga kipuvad sootuks kuivama või on lihtsalt väiksed ja heledad. Näiteks kippus mul Mikania sootuks välja minema. Asus lõunapoolse akna ülemises nurgas ripp-potis. Nii kui viisin idapoolsele aknalauale, ajas end kohe kohevile ja võttis värvi juurde. Huvitav, kui ta suvel õues oli, ei saanud ma küll aru, et ta millegi suhtes kapriisne oleks.

Minu mehel on teine...

ehk korstnajala imelised muutumised.
Algas hommik, mees lürpas kohvi endale sisse, ei andnud naisele st. mulle terehommikust-musi ja ronis sõnagi lausumata teisele korrusele. Mehel oli seal tähtis töö teha. Tähtsam kui naisega hommikul lobiseda. Vat siis.
Mees remontis korstnajalga.
Krohvis, pahteldas, värvis.


Ja lõpptulemus on siis selline: ilus valge.

Lugu jätkus sellega, et auk köögi laes saeti veel suuremaks ja täna hommikul sõideti põrandalaudade järgi. Ausalt öelda, ma olen juba üsna harjunud remondi oludes elama. Pole väga vigagi. Inimene harjub kõigega. Aga pisut naljakas tunne on küll selle augu tõttu laes. Lagi nii kõrgel. Selline tunne on hommikuti kohvi keetes, et oleks nagu kuskil kirikus.

Ajatamise jätkumine

Meelespeaks mulle endale: ei ole vaja väetada ajatatavaid taimi! Vat miuksed "rohelised sibulad" nartsissidest kasvasid. Pole elus näinud, et mõni nartsiss nii vägevaks oleks kasvanud. Aga mis sest kasu on- õis on ikka õiges mõõdus, st. suht pisike.
***

Lisamärkus paar päeva hiljem: mõõtsin üle ja sain teada, et rohelise lehe pikkus on 78 cm.
Ehk korraldaks talvise NUNNU konkursi?

Koduaia dekoreerimise plaan ja teine korrus

... ehk lihtsalt ja odavalt
... ehk mungalill (klõpsa siia, siin google)
Sain siis vähe aega niisama arvuti taga jorutada ja oma seemnepakke sortida. Terve posu olen erinevaid mungalilli kokku ostnud. Ikka selleks, et oleks lihtne ja ilus. Tavaliselt külvatakse seeme otse mulda. Varasuvel, hiliskevadel ehk maikuus. Võib ka ette kasvatada, eriti kui tahad amplisse või rõdukasti varakult midagi ilusat istutada. Mürgised nad ka pole, tüdrukul hea nendega mängida. Pigem vastupidi - täiesti söödavad. Veel üks hea omadus: seemned säilivad hästi. Korjad kasvõi liitrise purgitäie (teen nii kresside kui ka saialillega) ja paned kappi, ootad kasvõi paar aastat(ei taha ju, et iga aasta oleks täpselt üks ja seesama välimus aial) ja külvad jälle peenrasse, potti jne. Roniva mungalillega on hea igasuguseid nö. ebakõlasid oma õue peal varjata. Mu Vanaema kasvatas mungalille tihtipeale puuriida varjamiseks. Eks tal oli seal teisi ronijaid ka: lattuba, see käsnakurk või mistaniminüüdoligi ja humal.
1. mungalill, mille lehed on justkui valge värviga kokku mäkerdatud (eelmine suvi oli lehtertapp selline) Tropaeolum nanum . See kõrgeks ei kasva, sobib pottidesse. Selle paningi ettekasvatusse.
2. Lõhis mungalill Canary Creeper
Kõrgus 2-3 meetrit.
3. Kollaste õitega Globe Tropaeolum nanum
30 cm kõrgune suvik
Kuna mungalill ei ole ka mulla suhtes eriti nõudlik siis plaanisin teda istutada/külvata ka vana vundamendi pragudesse.
4. Tropaeulom majus
50 cm kõrgune
5. Verd Bert Tropaeolum nanum
40 cm kõrgust, roosad õied

Panin täna mõned mungalilled turbapottidesse idanema. Tuli nimelt meelde, et mul ju see aasta ettekasvatueks ruumi küll: terve teine korrus! Seal peaks ju täitsa ideaalsed tingimused olema. Valge ja jahe. Ja ruumi palju. Iseasi, mida see kass asjast arvab. Ja palju see mees seal tolmutab. Sest tolmutamist on seal veel palju: põrandad ja seinad ja trepp ja trepi käsipuud.

Mida kõike peaks tegema!

Esiteks peaks ometi kord midagi ette võtma minu vana 09-ga! Plaanisin juba suve lõpul, et kõpitseme ta üle ja siis müüki, sest mis asja ta niisama seisab. Läheb veel untsu omadega. Aga mina läksin iga päevaga paksemaks ja ei viitsinud kuidagi neid asju ajama hakata. Poiss suvel veel tegi tublit tööd, lihvis roosteplekid üle ja värvis üle. Oleks Poiss vanem, jätaks masina talle aga praeguse seisuga peaks ta (masin nimelt)veel umbes 3 aastat niisama seisma (Poiss on 13 aastane) ja see on liig mis liig.
Ehk kevadel siis õnnestub asjad nii kaugele ajada, et auto saaks uue omaniku. Natuke kahju on ka, mõnus masin on. Äkki jätaks ikka endale.
Teiseks peaks mu kallis abikaasa natuke dieeti tegema. Tegelikult ma ise ka. Lapsed peaksid aga jälle natuke rohkem ja kvaliteetsemalt sööma. Sest Väike Abiline eelistab kõike magusat ja Poiss pubekale kohaselt kartulikrõpse ja hamburgereid. Ainult Pesamuna söömisega on kõik korras. Küllap sellepärast, et ta on veel liiga väike ja tal pole aimugi veel selle maailma magusatest ja rasvastest rõõmudest.
Kolmandaks peaks tutvuma neti ja kirjanduse abiga sellise ebameeldiva tegelasega nagu kedriklest. Tundub, et ta tahab meile elama tulla. Pintseldasin kõik nakkuskahtluses taimed mürgiga üle. On tüüpe kelle vastu ma mitte eriti külalislahke ei taha olla.

Jõulukaktused, palmid ja seemned

Jätkuks eelmisele jutule ehk pisut juttu jõulukaktustest.

Mul on 3 jõulukaktust. Ühe neist kinkis mulle mees jõuluks, kuna teised kaks ei tahtnud kuidagi õitsema minna. Kuid kui õienuppudega kaktus aknalauale koha sisse võttis, viskas kohe nupud maha. Ju soovis teistega sarnaneda. Teised kaks sain kunagi ammu oma vanaema käest ühe taimena. Esimesed aastad ta vist ikka õitses mul, hiljem aga unustasin sügisel ta õigel ajal tuppa tuua ja jäi öökülma kätte. Algul arvasin, et temast ei saagi enam asja, kiratses mul mitu aastat. Aga pärast viimast ümberistutamist (siis ta laguneski kaheks) võtsid mõlemad taimed nö. jalad alla. Lootsin siis, et see aastavahetus näeb õisigi aga mida pole, seda pole. Praeguseks juba tean, et küllap ma väetasin nad lihtsalt üle. Ehk siis näeb õisi järgmine aasta.
Lisaks: kui nüüd hoolega vaadata seda ülemist pilti, on seal kaktuse taga lillepoti sees justkui orashein püsti. Need ongi need "okkad", mille ma oletan palmid olevat. Nagu ma olen juba aru saanud (foorumite abiga), pole palme just eriti lihtne kasvatada. Aga kui nad juba tärkasid, siis hakkame üritama. Lähiajal üritan nad arvatavasti ümber istutada. Pole ju mõtet lasta juurikat liiga suureks kasvada.
Umbes nädal aega tagasi jõudis kohale mu seemnetellimus.
See aasta oli ta hulka suurem kui eelmine aasta, st. korraga ühest ja samast kohast pole kunagi nii palju ostnud. Aga ega mul pole aega ka nii palju kui varemalt mõõda poode kolistada.
Nii et õhtuti on mul nüüd kena meelelahutus olemas, kui parajasti aega antakse ja miskit muud olulist ka teha pole. Imetlen ja sorteerin (pakin külvamise kuupäeva järgi) seemnepakke. Uurin uuemate vigurite kohta netist kasvatamise infot jne. Üks naljakas asi juhtus küll: olen tolle seemnefirmaga küll väga rahul, olen sealt ju varemgi tellinud aga see aasta juhtus neil apsakas. Nimelt sain ma maasikamaitselise füüsali asemel hoopis mingisuguse maasikaspinati seemnete omanikuks. Aga noh, eks katsetame...