Uus hobi, et susi seda sööks

Elu pole mitte ainult lillepidu. Igasugu jamasid tuleb vahest ette. Ütlesin hiljuti mehele, et mul on nüüd uus hobi. Kulukas ja aeganõudev nagu peenemat sorti hobid ikka. Ma nimelt opereerin nüüd nädalavahetustel kasse. Kallis blogilugeja, sinu silmanägemisega on kõik korras. Opereerin jah. Täpsem oleks öelda muidugi, et vahin pealt ja vajadusel assisteerin - hoian pintsette, kassi varbaid või korjan ülearuseid juppe kokku.
Aga alustagem algusest. Nõrganärvilistele see jutt ei ole.
18. septembril oli esimene op. Enne seda vast umbes nädalake ilmus meie kõuts koju hirmsa haisuga. Vaatasin kassi üle, ei tundunud tal miskit viga olema. Mõtlesin, et ehk oli niisama aelenud kuskil. Kes neid loomi teab. Aga oli häda küll ja mitte vähe. Kõrvalestad oli kõrvad puha ummistanud ja põletik oli põske löönud. Hiljem üks loomaarst mulle ütles, et selliste paksude põskede ja lõualottidega kassidega polegi see väga harv juhtum. Ja see põletk seal pooleldi põses, pooleldi kurgu all oli puhta halvaks läinud. Nii et kui ma järgmine kord kõutsi kontrollima asusin (kassid ju üldreeglina hoiavad end puhtana ja hais oli jube), avastasin, et lõua all koletu haava - mäda tilkus, nahk oli täitsa hall-elutu. Proovisin siis alguses ise haava puhastada ja põletikukreemi peale uhada aga suht ruttu sai selgeks, et siin arstiabita hakkama ei saa. Haava puhastamisest oli vast nii palju kasu, et sain haava enam-vähem puhtaks, hais ei olnud enam tappev, sain looma autosse ja arsti juurde. Kass iseenesest käitus aga vitaalse looma kombel, isu oli hea, nurrus ja lippas hooga ringi. Kassid ja nende 9 elu ...
Arstiga sai siis seda õnnetut looma tükk aega kurva näoga vahitud. Et kas on üldse mõtet? Pooleldi metsik kass, kuidas sellist kodus üldse kinni pidada, ravimine muutub keeruliseks.
Arst siis otsustas: lõplikku süsti jõuab iga aeg teha, anname ikka loomale võimaluse. Kõuts pani pooluimasena narkoosi all olevana arstile paar pauku kirja, näitas ära, et pole ta nii surija ühti. Ehk see otsustaski asja. Mulle arst aga ütles, et ega ta midagi head ei ennusta. Selliste haavadega on tulemused nii ja naa. Puhastatuna oli see auk seal lõua all päris suur kassi kohta - pool lõuaalust. Arst õmbles lõuaaluse L-tähe kujuliselt kinni ja käskis järgmist arsti otsima hakata, sest ise tahtis puhkusele minna.
Ok. Järgnes kaks nädalat kassi poputamist. Kaks päeva pärast oppi oli loom hädisevõitu küll. Haavast voolas veel igasugu eritisi, seda tuli puhastada. Sellegipoolest suutis patsient teisel päeval ennast aknapraost läbi pressida ja naabri lakka oma prouade juurde põgeneda. Siis ma kartsin küll, et nn lambikuppel on nüüd peast läinud ja õmblused tuksis. Aga ei olnudki. Vedas meil. Saime oma kõutsi naabri lakast õlgede seest kätte ja tassisime koju tagasi. No nagu hullumaja sanitarid, eks ole.
Õmblused vajusid kah tasapisi lahti nagu arst oligi ennustanud. Õnneks mul vedas, sain ühe loomaarsti jälle kätte, nii et 30. septembril sai jälle opereerida. Haav oli nüüd ilusam, ses mõttes, et ikkagi elusa naha moodi, midagi halli enam alles ei olnud. Eelmisest õmblusest oli kinni kasvanud vaid üks otsake, muu oli kõik lahti. Meil vedas - juhuse tahtel oli seal koguni kaks loomaarsti - üks puhastas haava, teine õmbles. Vot nüüd nägin küll tõelist elava olendi õmblemise kunsti, et seda nägu. Peitpisted (lähendavad õmblused) ja puha.
Arsti kommentaar senisele loole oli, et nii need asjad käivadki. Aga hoiatas, et ega väga hurraa kisada ei ole vaja, nahk põletikune ikka veel, pude ja sidekoestunud, et see ei pruugigi enam kokku kasvada. Et kui nüüd veel lahti tuleb, siis tuleb plastilist kirurgiat tegema hakata ja nahka siirdama. Ohh jehh, see muutis murelikuks. See ei ole odav lõbu, pealegi - ega kass ei ole inimene, kassile ei seleta, et need lõputud narkoosid ja opid on vajalikud. Ta läheb mul stressi ja siis on ikka kabelimats ja seda siis juba raske raha eest.
AGA!
Eile oli siis järjekordne arstil käik. Seekord ei opitud. Polnud vaja. Haav püsib koos! Kõuts ei pea ka valuvaigistit enam neelama, jäi ainult põletikurohi ja lisati probiootikumid, et seedimist päris nässu ei keerataks.Järgmine nädalavahetus muidugi näitame veel oma karvast nägu (kassi oma) arstile aga praegu võib juba rahulikult hinge tõmmata - kõuts jäi alles. Ta on ju selline hea iseloomuga natuke otu loomake, kahju oleks olnud.
Paar udust pilti ka paksuks läinud patsiendist. Elukas on oma ravimiste aegu juba peaaegu pool kilo juurde võtnud. Aga no tal pole muud teha, kui süüa ja magada. Öösiti ta ikka mööbeldaks meeleldi (ta ju öise eluviisiga) aga siis viskame ta saunaruumi, kolistagu seal. Aga ega talle üksi ka ei meeldi olla.

Kraed tuleb veel nädal aega kindlasti kanda, nii ei pääse patsient haava kraapima. Samas on see krae tal ümber suht lõdvalt, et nahka ei pitsitaks ega hõõruks. Õnneks on ta lambivarju rolliga harjunud ja see krae ei sega teda üldse.
See karvane poiss on tegelikult juba päris soliidses vanuses, kobe keskiga.
 Oppimised sellega pole veel kindlasti lõppenud. Ravime poisi terveks ja siis toimub see, mis ikka toimub, kui isased kassid liiga isased on ja pidevalt mingite koledate haavadega koju tulevad. Arstid olid ka nõus, et hulkumisevajadust see ära ei võtaks aga kaklemisevajadust küll. Ta on hullata saanud küll. Aitab. Las nüüd hakkab mu diivanit kaunistama.