Olgu see postitus õpetuseks neile, kes laisad on, sest nüüd on ehedalt näidatud, kuhu selline käitumine võib viia!
Ei saa tõde salata, ma olen laisaks läinud. Talveune-eelne viimane staadium - nooo eiii viiiitsi midagi tarka ja produktiivset enam teha. Aeg-ajalt küll tuleb mingi hoog peale, siis värvin lõimesid, koristan ja sebin, aga kohe keedan omale ka rahustava tee moosiga ja olen tasakesi laisk edasi. Isegi süüa ei viitsi enam teha. Õhtul, peale ahju kütmist pistan potikese ahju ja hommikusöögi puder teeb ennast ise valmis:
See on vana-aja meetod. Targad olid meie esivanemad, peab kiitma. Ei pea hullu moodi vaaritama ega passima - puder põhja ei kõrbe ja on parajalt kuum, kui hommikusöögi aeg käes on.
Aias olen ma ka laisemaist laisem. Mul olid juba ammu südametunnistust piinamas mõned potikesed tulbisibulaid, Noh, et millal ometi need ka maha saaks. Laisa inimese elu pole ju kerge. Söö, maga ja muretse, et kuidas tööd tehtud saavad .... oijehh. Aga pikutades tuleb vahest häid mõtteid, nii jõudsin järeldusele, et teeks mõnd vana nippi - paneks tulbisibulad potti ajatuma. See ju hulka lihtsam, kui maasse augu kaevamine. Mutid on head tööd teinud, kergendanud laisa inimese tööd - hulka mulda parajates hunnikutes maad mööda laiali. Võtan sealt labidaga, palju mul ikka vaja on.
Paha lugu oli see, et kui liiga kaua uimerdama jääda, võib mõni sibulapotike novembri keskpaigaks sisaldada vaid sibulakoorehelbeid. Õnneks olin eriti laisa aednikuna hoiustanud ka mõne poti koos paksu mullaga (no ei viitsinud puhastada, nohh) ja nende seest koorusid ikka väga ilusad sibulad välja. Sortisin neid laisa inimese meetodil otse esikupõrandal ja sa vaata, kui ilusad sibulad!
Priskemad sortisin välja ja toppisin potti. Nii-nii tihedalt. Õues peenras pole ma kunagi neid nii tihedalt pannud. Peotäie pisemaid poetasin küll väikeste hostade vahele, neid pole ju mõtet potti panna. Ainult lehti tegema, no milleks? Aga nüüd on mul kaks suurt potti, mis varakevadeks said ülesande ilusad ja õitsevad olla. Minul, laiskvorstil, ei jää muud ülesannet, kui vagusalt oodata. Sobib ülihästi.
7 kommentaari:
Oi kuidas mulle meeldib sinu postitus!
"Laisa inimese elu pole ju kerge. Söö, maga ja muretse, et kuidas tööd tehtud saavad..." naersin kohe kõvasti! :)
muretsemise võiksid tegelikult ära jätta...siis on täiuslik! :)
Aga sa tuletasid meelde, et mul on sauna eesruumis ka ühed sibulad ...need tuleks ka potti panna enne kui külm liiga teeb! :)
Mina olen ka laisk, mõnuga kohe. Vahel tulevad süümekad peale, aga siis annan endale mõttes vastu kukalt. Et eluaeg oled tõmmelnud nagu tumm leilis, firmad ja majad üksi üles ehitanud, aastaid mitme kohaga tööl käinud, täiesti moraalne õigus on lõpuks ka puhkama õppida.
Thela, tere tulemast klubisse! :)
Laiskade raamat, mis mulle kohe väga meeldis:
http://www.apollo.ee/tee-vahem-saavuta-rohkem.html
...kui veel pole lugenud, siis proovige ... aitab kõigist süümekatest ja muretsemistest vabaneda!
Mis siin ikka väga muretseda, sügis ise on laisk aeg, egas inimene tohigi sellele vastu astuda:)
Thela, süümekate vastu aitab rahustav tee ... :)
Ma arvan, et kui olen mõned lapsed, paar maja ja firmakest yles ehitanud, kyll siis puhkan. Lapsed on väiksed, majakesed pooleli ja firma puhkab, sest ööpäevad on meie kandis eriti lyhikesed
oma 24 tunniga, vt p-d 1 ja 2.
Laiskust on meie esivanemad pidanud harjutama siiakanti asumisest saati, sest mida sa ikka nii väga usin oled, kui hommikul võtad pudru ahjust välja, siis pärast sööki sordid sibulad ja otsid väljast paar meisterdamise kaigast, viskad loomakestele syletäie pahna ja peale lõunat läheb jälle pimedaks. Mulle isiklikult mõjub selline ilm uinutavalt, hoolimata korralikust töövalgustusest.
Ilus plogi on Sul ja ilusad mõtted. See mõjub ravivalt.
Ehh, loen, kuidas te kõik "laisad" olete ja langen sügavasse masendusse, sest viimasel ajal olen mina ikka tõeliselt laisk, mitte midagi ei suuda teha. Nüüd veel nohutõbi ka mind õigustamas.
Postita kommentaar