Pisike pilguheit aeda

Oktoobrikuu on alguse ära teinud. Esimesed öökülmad on daaliate, tageeteste ja tomatite kasvatamisele kriipsu peale tõmmanud. Sellegipoolest pole aed õiteta. Roosid annavad oma parimat, et oktoobrikuus veel viimane välja panna. Linderhof (mu suur lemmik) on laperdavaid õisi ja õiepungi täis. Roos Albert pidi aga suvi otsa võistlema robiinia okstega, mis talle peale kippusid vajuma ja kasvatas end üle meetri kõrgeks ja pistis oma roosinupu laiutaja lehtede vahelt läbi.

Hoganase peenar on korrastatud sügisele vastu. Alles seal vaid aediiriste lehvikud ja õitsejaiks pune ja põld-võõrasema (nagu ta see aasta mul igal pool on).

Minu pisikene samblaaed on seenetunud. Süüa need ei kõlba aga ehk kunagi katsetan neid värviseentena.

Ja tagaaias uhkeldavad (ja oi-oi kui magusalt lõhnavad) lursslilled. Fotodel on Brunette.

Atropurpurea õitseb samuti aga kuna ta on üle mõistuse kõrge, ei õnnestunud mul ühtki ilusat pilti temast ... imetlen niisama.

PS.: Blogisse jõuab harva, sest viimasel ajal on mõtted pigem loomsed kui taimsed ... noo kipun telgede taha jälle - mõtted villased- puuvillased. Aga teiste blogijate tegemisi jälgin hoolega, algamas ju hea aeg, mil hinge tõmmata ja lasta fantaasial lennata, et milline see aed võiks ikkagi olla ja mida seal veel kasvatada. Nah, õunamoosi tuleb veel keeta nii paar nädalat ... muus mõttes on aednik vaba.
Ah jah, õige küll, üht-teist võiks tsipa mullata, roose ja seda va heleeniumi. Üht roniroosi üritan ka katta ... ja viimased sibulad tuleb maasse torkida.
.Tassis aurab kakao ja telgedel kudumiseks sain täna uue ja huvitava idee. Ilmad on ilusad ja elu on lill. Mida soovin ka teile, lugupeetud blogilugejad.