See oli eile, kus aalujate kamp tõestas, et nad pigem pool-veeloomaliiki kuuluvad ja tegi asjaliku ja toimeka, emotsiooniderikka reisi ma ei teagi täpselt kuhu. Sest mina eksisin vahepeal ära kuni leidsin end Ardu külalistemajas kana närimas. Mu armas reisikaaslane leidis, et kana on jälk ja eelistas pumbata endasse ploomimahla ja tegi tutvust "ülitervisliku" toiduga nagu friikartulid.
Aga pool reisi läks meil ikkagi korda, isegi väga korda. Kõigepealt külastasime Milda aeda, mis jättis ühest küljest vägeva mulje (taksonite arv) ja teisest küljest mõnusa, sooja ja koduse aia mulje, sest kõik taimed olid kuidagi väga mõnusas kujunduses - nagu päris, nagu nii peabki olema - looduslik, lihtne ja samas külluslik. Aitäh külla kutsumast ja vastu võtmast!
Ja üks pildike ka sealt aiast. Näete ise - ilus.
Teiseks aiaks sel päeval oli Enno sõnajalatalu. Assa jutt. Oli see vast aed! Varjuaedade pärlikene. Ma pole just varjuaedade spetsialist ja oma aias varjuala väga suurt ei tahakski (sääsed ei ole minu lemmikloomad) aga natuke võiks ju olla? Sõnajalad on ju nii salapärased:
Nojah. Üht-teist ma sealt ostsin aga üht-teist jäi unistuseks ka. Panen need unistused kohe kirja:
Esimene unistus on
Dioscorea deltoidea:
Selline tore ronitaim
Teise unistuse nime ma veel ei tea ja foto on kah natuke udu-uimane aga äkki tarkade klubi jälle aitab? Võimalik, et adiantum venustum.
Edasi sõnajalad, mis minuga kaasa tulid. Esimene on athyrium filix-femina frizelliae ja suurest peast näeb ta välja selline:
Minu oma on selline:
Teiseks on mu ammune unistus
adiantum pedatum:
Kolmandaks võtsin sõnajala
polystichum aculeatum cristatum
Ja viimasena hüppas mulle ligi
asplenium scolopendrium:
Need illikukud sõnajalakesed saavad omale vallutamiseks minu mängulossivaremete varjulisemad küljed. Praegu on seal juba see võsundite abil leviv invasiivne kõrge ja kleenuke tegelane (sõnajalg), värvikas nipponi naistesõnajalg ja pisike sõnajalg, mistaniminüüdoligi ...
